Klubi tegevjuht Jaanus Vislapuu võtab aastalõpuusutluses kokku meie esindusmeeskonna tänavuse hooaja ja räägib, mis suunas on klubil plaanis edasi liikuda.

Meeskond näitas tänavu esiliiga B-tasandil paremat mängu kui mullu, aga kukkus ikkagi II liigasse. Miks nii läks?

Sel aastal olime tõesti paremad kui eelmisel aastal. Toimus edasiminek palli valdamisel ja võimaluste tekitamisel, kuid väga tihti jäi i-le täpp panemata. Kõige rohkem mõjutab seda viimast söötu või puudet mängijate individuaalne kvaliteet. Kindlasti tuleks teha rohkem ja parema kvaliteediga treeninguid ning mängijad ise peaksid ka individuaaltrennidele mõtlema. Kahjuks on meie ressursid väga piiratud.

Oli hea meel näha, et mitu meie noort said hooaja jooksul järjest rohkem mängu sisse ja lõpuks kandsid mõnedki neist põhiraskust. Suutsime peamiselt Võru oma mängijatega jõuda sinna lähedale, kus olime kaks aastat tagasi oma esimesel esiliiga B hooajal, kuid siis oli platsil enamasti alati viis-kuus kogenud Tartu mängijat. Sel aastal oli neist põhimees veel vaid Aleksandr Pruttšenko. Noortest Tartu Heliose kasvandikest aitasid meid tänavu tugevalt Artur Karjagin ja Karlis Karro.

Mängulises plaanis ja kogutud punktide arvestuses võib hooajaga rahule jääda, aga II liigasse kukkumine on mõistagi väga suur pettumus. Me ei mänginud üleminekumängudel halvasti, aga ei suutnud oma häid võimalusi, mida kahe mängu peale oli omajagu, kuidagi realiseerida. Tubli ja võitluslik hooaeg sai niimoodi nukra lõpu.

Meiesugusel väikeklubil on otsustavatel hetkedel raske Nõmme Kalju või Tallinna Kalevi U21 võistkondadega mängida, sest nemad saavad meistriliigast lisajõudu võtta. Lisaks saavad nende U21 mängijad aeg-ajalt koos meistriliiga meestega treenida. Meil pole sellise tasemega mängijaid kuskilt võtta. Selles mõttes saime nende satsidega niigi küllaltki hästi mängitud.

Kindlasti jättis oma jälje hooajale see, et paljud meie mängijad on ise treenerid ja olid hõivatud oma põhitöö ehk noorte treenimisega. Ka väravavaht Artur Karjagini vigastus tuli väga halval ajal. Usun, et kui ta olnuks kogu hooaja terve, siis selle ühe punkti, mis meil lõpuks seitsmendast kohast puudu jäi, oleks me kuskilt ikkagi kätte saanud ja üleminekumängudest pääsenud. 

Aga ju siis pidid asjad nii minema ja mine tea, kuidas see kunagi kasuks võib tulla.

Koroonaviiruse tõttu venis tänavune hooaeg enneolematult pikaks. Kas ja kuidas see meeskonna käekäiku mõjutas?

Kõik plaanid, mis olid seotud duubli kasutamisega, läksid suures osas vett vedama. Nemad oleksid olnud need, kes töönädala sees, kui põhimehed tööl, oleks saanud meie esindust aidata. Nüüd polnud aga II liigas suvevaheaega ja ajal, kui meil oli meestega raske, oli ka duublil palju mänge. Mõnes mängus saime küll mõnda duubli mängijat kasutada, kuid kokkuvõttes kukutas koroona meil selle plaani läbi.

Lisaks olime üks kahest esiliiiga B võistkonnast, kes otseselt pidi lõivu maksma karantiinis istumisega. Kaks nädalat ei saanud mehed trenni teha ega mängida ning kui tulime pausilt tagasi, saime kohe oma hooaja suurima kaotuse meistriliiga meestega täiendatud Paidelt. Olime just karantiinist vabanenud ja polnud ühtegi trenni teha saanud, kui juba tuli mängida. See oli karm. Lisaks ei olnud meil Rakveres Tarvale kaotatud mängus võimalik viiruse tõttu näiteks Andre Väina kasutada.

Hooaeg oli lisaks hilisele lõpule ka ülimalt tihe ja intensiivne. Lõpuks mängisime ju kuue kuuga peaaegu sama palju mänge (32), kui muidu pidanuks mängima üheksa kuuga (36). Kõik see oli väsitav nii vaimselt kui ka füüsiliselt, kuid laias laastus saime hakkama. Sellist hooaega ei sooviks siiski kunagi enam mängida. Kahjuks on lood praegugi seoses viiruse levikuga päris hullud. Soovin kõigile tervist ja kannatlikkust!

Kas meeskonnas on oodata muudatusi?

Ilmselt lahkuvad mõned vanemad Tartu mängijad. Seis on praegu lahtine ka väravavahiga, sellega hakkame kohe uue aasta alguses tegelema. Ootame mõne oma noorema mängumehe lisandumist. Kui tarvis, leiame paar hea kvaliteediga mängumeest mujalt.

Meie duubliks saab järgmisel hooajal FC Vastseliina. Ehk õnnestub meil teineteisele vastastikku kasulik olla ja head koostööd teha.

Millised on meeskonna eesmärgid järgmiseks aastaks?

Eesmärk on esiliiga B-tasandile tagasi tõusta. Peame pingutama ja andma endast parima, et mängida võimalikult kõrgel liigatasemel. Seda selleks, et noored saaksid võimalikult kõrgel tasemel endast maksimumi anda, muidu ei toimu arengut. Kui teeme asju õigesti ja noored suudavad heale tasemele jõuda, peaks nad ka esiliiga B-s mängimise võimaluse välja võitlema. Loomulikult on vaja ka natuke õnne.

Klubi tegevjuhti Jaanus Vislapuud rõõmustab, et esindusmeeskonna algkoosseisu mahub ühe rohkem klubi oma noori kasvandikke.

Mis tänavuse hooaja jooksul kõige rohkem heameelt valmistas?

Kõige rohkem kindlasti oma noorte taseme tõus. Nagu sai öeldud, siis mõned neist võtsid põhimehe koha.

Andre Väin (17) tegi rünnakul hooaja teises pooles väga häid etteasteid. Lisaks hoidis ka kahes tähtsas mängus väravas olles taga nulli. Me ei saa kunagi teada, kuidas lõppenuks üleminekumäng FC Tallinnaga, kui ta saanuks edurivis mängida. Kahjuks ei saanud Karjagin selles mängus osaleda ja Väin pidi seisma väravas, aga tegi sealgi oma ära ja hoidis taga nulli. Meeskonnamängija, kes aitab seal, kus vaja.

Marten Luik (16) sai poole hooaja pealt pakkumise minna Florasse ja asus õppima Arte gümnaasiumis. Ta on suure potentsiaaliga noor mängumees, kes võib jõuda ka välisklubidesse, kui vaimselt tugevamaks kasvab ja individuaaltrennidele rohkem rõhku paneb. Kõik muud eeldused tal on väga korralikud.

Richard Lepp (17) jõudis pärast pikka vigastuspausi lõpuks vormi, mille puhul treenerina lihtsalt vaatad ja mõtled, kus ta võiks olla ilma selle vigastuseta. Suutis välja võidelda koha põhikoosseisus, tegi trennides megaliigutusi ja siis see uus vigastus viimases mängus Keilaga… Kui maailmas on ebaõiglust, siis selles mängus oli see kohal ja valitses platsil toimuva üle. Lisaks raskele vigastusele saamata jäänud penalti samas olukorras või saamata jäänud vabalöök vastase sihiliku tagasimängimise pärast väravavahile – paar lihtsat näidet, kuidas juhtusid asjad, mis ei peaks mitte kunagi juhtuma. See vigastus oli meile selle hooaja kõige negatiivsem asi üldse, liigast väljakukkumine pole selle kõrval midagi. Soovime Richardile jõudu ja jaksu veel kord tõestada, et tal on mängumehe süda, ja loodame, et ta tuleb veel tugevamana tagasi.

Edusamme tegid noortest ka Aimar Vendelin (17) ja Mairo Reinsaar (18). Uuel aastal on nad kindlad põhikoha nõudlejad.

Loomulikult valmistas heameelt veel meie katusega tribüüni valmimine. See oli koroonaviiruse tõttu pikk ja keerukas protsess. Kui pärast viiruse puhkemist annetused peatusid, mõtlesin korraks, kas tõesti ongi nüüd kõik ja me ei saagi tribüüni valmis. Pärast unetuid öid ja pikemat mõtlemist sain plaanid paika ja leidsin viisi, kuidas asi lõpule viia. Lõpptulemus on väga kena ja isegi parem kui loodetud.

Kunstmuruväljak sai äsja suure tunnustuse osaliseks.

Jah, mõelda, et Eestis on väga palju häid väljakuid ja just meil õnnestus sel aastal parim olla – äge! Kindlasti aitas kaasa ka tribüüni valmimine. Tänan siinkohal veel kord kõiki tribüüni ehitusse panustajaid. Teid ei ole unustatud. Kui olukord normaliseerub, teeme lubatud tänuürituse teoks. Suur tänu ka Võru linnale, toetajate abita ei oleks sellised suured asjad võimalikud.

Kuidas on Võru jalgpallikeskust kavas edasi arendada?

Edaspidi tahame väljakut veelgi paremini hooldada. Uuel aastal saame ATV, millega seda teha. Tahame soetada ka jõusaalivarustust, et tekitada võimalus fitnessitrennideks. Püüame jõuda sinnamaale, et staadionil on kõik vajalik inventar olemas ning jõutrenni ajaks saab asjad väljakule või väljaku äärde tõsta ja harjutusi teha.

Kõige suurem plaan on muidugi täismõõtmetes jalgpallihalli rajamine. See oleks viimane ja suurim samm Võrumaa jalgpalli infrastruktuuri arendamisel. Kui teisaldatav kuppelhall väljaku peale tuleb, võime hakata rääkima uuest treeningukvaliteedist sügistalvisel ajal. Jalgpallurid peavad praegu treenima vihma, lörtsi ja tuule käes, aga näen, et varsti olukord paraneb ja saame teiste pallialadega võrdsemasse seisu. Jalgpallihall on Võrumaa jalgpallurite ning ka minu suur eesmärk ja unistus.

Taristust oli nüüd juttu, aga mis plaanid klubil veel on?

Jätkame klubi organisatoorse ja sportliku poole arendamist. Selle aasta alguses võtsime tööle noortetöö juhi ja areng on juba selgelt näha. Kui esimene aasta läks koroonaga võitlemisele ja uue süsteemiga harjumisele, siis tuleval aastal loodame sisulises töös veelgi juurde panna.

Tahame täiendada ja parandada metoodikat ja õppekavasid ning teha sammu edasi mängijate arendamises. Esindusmeeskond sai uue peatreeneri, ise võtan lisaks tegevjuhi tööle ja noorte treenimisele spordidirektori kohustused. Meil on uuest aastast klubis seitse vähemalt UEFA B-kategooria litsentsiga treenerit. Seda on Võru-suuruse linna jaoks päris palju. Uuel aastal soovime ühe treeneri veel UEFA B-kategooria kursustele saata. See tähendab, et ka noortetöö tase tõuseb iga aastaga.

Tahame olle meie väikeses Eestis nagu oma Island, kus on korralik taristu ja kõrgelt kvalifitseeritud treenerid. Soovime, et noored näeks jalgpalluri ametit kui elukutset, mida tasub omandada, sest see avab elus paljud uksed, ja isegi kui kõigist ei saa jalgpallurit, siis jalgpallis on veel tuhandeid võimalusi erinevaid asju teha. Nagu ma ka kunagi varem olen öelnud: jalgpall on nagu maagia, nagu võlumaa, kus kõik on võimalik, kui vaid usud, soovid ja tahad.

Ma usun, et ka Võrumaalt jõuab jalgpalliga väga kaugele ja kõrgele, kui vaid ise mees olla ja tahta, südames uskuda ja kõvasti tööd teha.

Loomulikult ei jõua keegi kaugele ilma toetajate abita. Tänan lõpetuseks kõiki meie koostööpartnereid ja toetajaid, kes sel teel meisse on uskunud ja meid toetanud! Oleme alles pika tee alguses. Minna ja saavutada on kõvasti, loodame leida sel teel veel kaasamõtlejaid ja toetajaid! Suur tänu kõigile meie toetajatele! Rahulikke ja ilusaid pühi!