Klubi tegevjuht ja esindusmeeskonna peatreener Jaanus Vislapuu jagab oma mõtteid meeskonna esimesest aastast esiliiga B-tasandil ja klubi tulevikust.
Enne hooaja algust sai esindusmeeskonnale eesmärgiks seatud liigasse püsimajäämine, lõpuks tuli koht tabeli keskel. Seega võib vist öelda, et hooaeg läks korda.
Meeskond täitis eesmärgi, isegi kuhjaga. Kuues koht on korralik ja punktisaak hea, väravate vahe jäi plussi. Mängupilt oli ka enamasti hea, võib rahul olla. Arvan küll, et esimene aasta esiliiga B-s oli meeskonnale õnnestumine.
Kuidas liigahooaja käiku lühidalt kirjeldaksid?
Mänguliselt oli alguses raske. Kuigi meil õnnestus hooaeg võiduga avada, oleks esimene mäng [Pärnu JK-ga] võinud täiesti vabalt minna ka teisele poole. Õnneks saime Vändras kohe veel viigipunkti otsa. Mängupilt polnud alguses siiski kõige parem ja kokkumäng nii hea, kui ootasime. Kohe ei saadud ühtselt aru ideedest, mida platsil teha tahame, aga see loksus paika ja midagi väga kehva seal alguses ka ei olnud.
Juulis-augustis tuli väike mõõnaperiood, aga pigem näeksin seda mõõna niimoodi, et meie mängupilt läks paremaks, aga kaotasime napilt mänge – Vändrale 3:4 ja Kohtla-Järvele 1:2. Tegelikult mängisime hästi, aga teinekord on nii, et kui mängid palliga rohkem ja avad enda mängu, siis kaitse on tiba haavatavam. Lasime endale valusaid väravaid lüüa. Hooaja lõpuks saime päris hea hoo uuesti üles ning viimase ringiga võib väga rahul olla.
Millistes tänavustes mängudes meeskond parimat mängu näitas?
Ideaalilähedane mäng ei tähenda alati võitu. Millega võib kindlasti rahule jääda, oli võit Legioni üle. See oli suur kordaminek, ei teagi, kas vastane alahindas meid pisut või milles asi oli. Meil oli selleks mänguks muidugi ka väga hea koosseis kokku saadud. Head olid kindlasti veel võidud Tammeka U21 üle, eriti esimene võit kevadel oli väga magus ja ka kena mäng. Nõmme Unitediga pidasime neli korda suure võitluse elu ja surma peale, kõik mängud olid väga rasked ja Nõmme väga hea ja tugev vastane, aga kuidagi läks nii, et kõik need mängud jäid viiki. Kodus 0:2 pealt Vändra 3:2 võitmine oli ka väga hea, tegime julge ja agressiivse teise poolaja.
Eks neid õnnestumisi oli päris palju. Tulime ju liigasse ikkagi mõnes mõttes kergelt autsaiderina, keegi ei osanud meist midagi arvata, aga lõpuks läks päris hästi.
Kas oli ka kohtumisi, mis päris aia taha läksid?
Legioniga kodus 0:5, see küll. Eks seal olid jälle omad põhjused, miks nii läks. Kui jäime 0:3 peal vähemusse, siis oli selge, et Legion sind karistab. Kahju on ka hooaja esimesest kodumängust, kui ei suutnud oma võimalusi ära lüüa ja Ajaxile kaotasime. Aga kõige rohkem jäi hinge kriipima see 4. lisaminuti 1:2 kaotus Kohtla-Järvele. Mängisime tegelikult hästi, lõime võimalusi, aga ma ei mäletagi, et varem oleksime üleminutitel nii valusa kaotuse saanud.
Keda mängijaist võiks tänavu esile tõsta?
Ühest küljest ei tahaks üldse ühtegi mängijat esile tõsta, sest terve see hooaeg oli kogu meeskonna ühine pingutus. Samas on selge, et olid mingid mängijad, ma isegi ei tähtsustaks niivõrd mängulist poolt, aga seda, et nende kohalolu oli tähtis. Kindlasti meie kapten Vladislav Gussev ja abikapten Reijo Künnapuu, siis veel Raul Rebane, Valeri Šabanov – kui üldse kedagi välja tuua, siis neid. Aga tahan veelkord öelda, et ka kõik teised, kes mängudel käisid, andsid endast alati sada protsenti. Hea oli töötada sellise meeskonnaga.
Jaanus Vislapuu on seda meelt, et meie meeskonna esimest hooaega esiliiga B-s võib pidada õnnestunuks.
Kas võib midagi öelda ka juba järgmise hooaja koosseisu kohta?
Kindel lahkuja on Andres Verst, kes tööga hõivatud ja kõrgemal tasemel jalgpalli mängimise pigem üldse lõpetab. Jürgen Kolk soovib jätkata madalamal tasemel ja lahkub samuti. Teistest meestest on suurem osa praegu andnud põhimõttelise nõusoleku jätkata, kui suudame meeskonnale enam-vähem samasugused tingimused tagada. Aga ega kunagi ju ei tea, kuidas asjad võivad minna, mõne meie mängija vastu on teistest klubidest huvi tuntud.
Juurde oleks vaja kõige rohkem ühte kvaliteetset ründajat, sellega praegu tegeleme. Kui ärakukkumisi rohkem ei tule, siis üldiselt ma praegu ei näe, et meil oleks põhjust teha väga suuri muutusi. Kindlasti aga tahame meeskonda täiendada oma noortega. Aimar Vendelin mängis juba selle hooaja lõpus esindusmeeskonna eest mitu mängu, olles ise alles 15aastane. Koos meeskonnaga sai treenida veel mitu tänavuse U16 meeskonna poissi, mõnele neist tahaks järgmisel aastal esindusmeeskonnas samuti mänguaega anda.
Kui palju võiks meeskonnas olla mujalt pärit mängijaid, et meeskond veel oma Võru näo säilitaks?
Kui vaadata selle aasta mänge, siis enamikus neist alustas rohkem meie oma mängijaid, kui neid, kes olid juurde appi võetud. Kui jääbki niimoodi, et esimesest üheteistkümnest, kes peale lähevad, on kuus-seitse Võru mehed, siis minu meelest on see täiesti hea.
Kui mõned Võru mehed ei soovi nii kõrgel tasemel mängida, aga tahame, et meie noortel oleks võimalikult hea väljund treenimiseks ja mängimiseks, siis peame mõned mängijad mujalt appi tooma. See tagab Võru jalgpalli jätkusuutlikkuse ja võimaluse, et mõni meie noor jõuab edaspidi ka Eesti koondistesse. Marten Luik on juba U15 koondise piiri peal ja neid poisse, kes on pühendunud, näevad vaeva ja tahavad kunagi kõrgel tasemel jalgpalli mängida, on veel. Lihtsalt see lünk, mis on kunagi Võru jalgpallis sisse jäänud, annab praegu veel hästi karmilt tunda – meil on vähe mängijaid sünniastatega 1999–2001, praktiliselt üks arvestatav poiss iga aastakäigu kohta. 2002. aasta poistest hakkab kuus-seitse järgmisel aastal duublis mängima, aga pigem loodan rohkem 2003.–2004. aasta grupile, et sealt tuleb esindusse kvaliteetseid mängijaid.
Ega võõrmängijaid kasuta ainult meie, sellisel tasemel teeb seda enamik Eesti jalgpalliklubisid. Kas või Kohtla-Järvel oli tänavu kolm brasiillast ja jaapanlane. Kui tulevad mängijad Tartust, kes aitavad meie noortel areneda, siis minu jaoks on see ainult positiivne ja loodan, et ka inimesed näevad selles positiivset, kui meie klubi arengusse tahetakse panustada.
Millal algab ettevalmistus uueks hooajaks?
Need Võru mehed, kes saavad, treenivad praegu kaks-kolm korda nädalas kergelt koos noortega, paljudel meestel käib futsalihooaeg. Jaanuari alguses alustame jälle ühistreeningutega, korra nädalas Tartus ja paar korda Võrus.
Kodupubliku arvu poolest oli Võru FC Helios tänavu Eesti klubide seas esitosinas. Millised plaanid on publikuhuvi kasvatamiseks?
Olime kõrgel kohal, aga see ühe mängu keskmine publikuarv [163 inimest] pole võrreldav sellega, mis on päris jalgpallimaades. Peame plaane, eelmise nädala UEFA Grow seminaril toimunud [kogukonna kaasamise ja fännikogemuse eksperdi Mark] Bradley workshopilt sai uusi värskeid ideid, kuidas publikut staadionile juurde tuua ja kogukonda klubiga siduda. Loodame pealtvaatajate arvu aasta-aastalt kasvatada, et lõpuks Võrus täiesti arvestatava publiku hulgani jõuda.
Palju seda publikut võiks siis Võrus olla?
Ma praegu näen, et oleks väga tore, kui mängudel käiks 400–500 inimest. Arvan, et see ei ole midagi utoopilist, see on teostatav, kui kasvatada Võrus jalgpallikultuuri ja teha mängupäevad inimestele meeldivaks elamuseks. Ega ma ei arvagi, et sinnani peaks kohe jõudma, aga iga aasta võiks keskmisele paarkümmend-kolmkümmend juurde panna.
Tänavu sai valmis klubi oma kunstmuruväljak. Kuidas on praegust taristut kavas edasi arendada?
Eelmisest nädalast on meil väljaku kõrval kohal kõik kolm soojakut. Järgmiseks planeerime, et meil tuleks staadionile ka tribüün 300–400 pealtvaatajale. Ei julge pead anda, et see kohe järgmisel aastal juhtub, aga me vähemalt püüame. See on infrastruktuuri arendamises järgmine samm, mis klubil plaanis.
Kui palju saab loota omavalitsuste ja ettevõtjate toetusele?
Omavalitsused toetavad jalgpalli, aga ootaks neilt suuremat tuge. Praegu millegipärast toimub spordikooli ja klubide laste eraldi lahterdamine, spordikooli lastele on määratud palju rohkem raha, kui klubide lastele. Kui jalgpalliklubi on võtnud suured kohustused ja haldab ise infastruktuuri, siis spordikool saab lihtsalt olemasolevaid võimalusi kasutada. Spordiklubid, ja mitte ainult jalgpall, on minu nägemuse järgi ebaõiglaselt alarahastatud. Ma ei räägi mitte ainult linnast, vaid ka valdadest. Ootaks tulevikus debatti laste võrdse kohtlemise osas.
Meie esindusmeeskonda toetasid tänavu lisaks Võru linnale Borg Kinnisvara, Nord Metallik, Aigren, Egotar Grupp ja Võru Disainmööbel. Suur tänu neile kõigile!
Klubi on viimastel aastatel päris pikkade sammudega edasi liikunud. Kas see on loogiline areng?
Asjad on arenenud küll loogilist rada pidi, kuid ehk natuke liiga kiiresti. Samas ma ei näe ka mingit muud võimalust, sest kui me poleks neid samme praegu teinud, siis poleks meil kunstmuru, poleks arvestataval tasemel esindusmeeskonda, poleks mitte midagi. Kõik see, mis me oleme saavutanud, on tulnud tänu kõigile meie klubi inimestele, kõigile, kes meil töötavad, kes on meie lepingupartnerid, kes meid toetavad, tänu neile kõigile oleme praegu nii kaugele jõudnud. Aga jah, need sammud on võib-olla olnud natuke liiga pikad, aga need tuli astuda.
Mis on tähtsaim, mida Võru jalgpallile praegu vaja?
Hästi lihtne on alati öelda, et raha, sest raha on igal pool vaja ja seda on alati puudu. Aga tegelikult ootaks ma kõige rohkem suhtumise muutumist, tahaks et Võrus oldaks positiivsemad ja toetavamad. Jalgpall on ju kõigile Võru inimestele ja Võru lastele. Mul on väga hea meel, et me see aasta suutsime kogukonda varasemast juba palju rohkem kaasata. Kui suudame edaspidi veel rohkem asju koos teha ja sünergiat tekitada, siis arvan, et just seda on jalgpallile kõige enam vaja.