Tänasest väravateta viigist võõrsil Maardu Unitediga jäi väheks, et esiliiga üleminekumängudele pääseda, kuid II liiga põhja-idapiirkonna kolmas koht on ikkagi meie esindusmeeskonna senine parim saavutus. Ka pole pärast Eesti taasiseseisvumist ükski teine Võrumaa jalgpallimeeskond Eesti meistrivõistlustel nii kõrgele küündinud.
Maardus peetud mängu esimesel poolajal oli üritavamaks pooleks kodumeeskond, ent suurt ohtu väravale väljakuperemehed ei kujutanud. Meie tulistasime vastaste väravat vaid kahel korral, kuid mõlemad Eduard Desjatski löögid tõrjus Maardu puurilukk. Poolaja lõpus pääsesime korra ka kiirrünnakusse, kuid seegi üritus luhtus.
„Mäng oli võitluslik, nagu arvata võis. Esimesel poolajal mängiti küllaltki kinniselt. Vastane oli keskväljal palliga meist pisut parem ja suutis mitu korda meie pressingu alt välja tulla, ju ei olnud see siis seekord meeskondlikult piisaval tasemel. Mõlemal võistkonnal oli paar võimalust värav lüüa ja päris poolaja lõpus oli meil ka üks täiesti kindel võimalus, mida me kahjuks realiseerida ei suutnud,” kommenteeris treener Jaanus Vislapuu.
Pärast vaheaega tegutsesime märksa isukamalt. Võõrustajad tegid vigu ja korjasid kollaseid kaarte, mängu lõpus langes Maardu meeskond täielikult oma värava alla. Surusime, kuid millestki jäi ikka puudu ja väravat ei tulnud. Vahetusest mängu tulnud Kristjan Moks lõi poolaja keskel peaga napilt mööda ning mängu lõpus sai tema ohtlikule löögile käed vahele Maardu väravavaht. Teine vahetusmees Mait Raha otsustas heal positsioonil olles pealelöögi asemel veel edasi sööta ning seegi olukord nurjus.
„Teisel poolajal võtsime oluliselt rohkem riske, hakkasime kõrgelt pressima ning läksime üle 4-3-3 asetusele. Selle tulemusena sai vastane ka kaks korda väga ohtlikult kontrasse tulla, kuid õnneks oli [väravavaht] Mihkel [Liping] tasemel ja ka löögid ei õnnestunud vastastel kõige paremini. Sama peab kahjuks ütlema meie kohta. Kuigi väga häid võimalusi oli omajagu, ei suutnud me väravat lüüa. Paar korda tõi vastaste väravaht ulmeliselt palli ristnurgast ja lati alt ära ja mitu väga head võimalust puterdasime ise, jõudmata korraliku löögini,” rääkis Vislapuu.
Lõpuvile kõlades oli selge, et teisest kohast jäime ilma. „Peab tõdema, et meie kõige suurem valulaps kogu hooaja vältel maksis meile viimases mängus eriti valusalt kätte. Pole lihtsalt kvaliteetseid ründajaid, kes head võimalused ära lööks,” ütles Vislapuu. „Väga kahju, et me ei suutnud viimasest kolmest mängust vajalikku kolme punkti kätte saada ja üleminekumängudele jõuda. Kolmas koht tabelis on reaalsus, ju me siis polnud veel päris valmis kõrgemale tasemele liikuma.”
Hooaja 26 mängust võitis meie esindusmeeskond 15, viigistas neli ja kaotas seitse. Väravaid löödi ise 55 ja endale lubati neid lüüa 30.
„Kirjutasime sel aastal tükikese ilusat jalgpalliajalugu. Lihtsalt oleks soovinud, et see oleks olnud veel ühe peatüki võrra pikem,” sõnas Vislapuu. „Järgmine aasta loodame meeskonna kvaliteeti tõsta ja teha asju veel paremini.”
Vislapuu tänas südamest kõiki toetajaid, koostööpartnereid ja mängudel käinud publikut. „Tänu teile oli meil väga äge hooaeg!” sõnas ta.