Aastalõpuintervjuus vastavad küsimustele Võru FC Heliose tegevjuht Jaanus Vislapuu ja klubi noortetöö juht Alar Trumm.

2021. aasta jääb peagi seljataha. Kuidas Võru Heliosel tänavu läks?

Jaanus: Eks oli raske aasta, nagu kõigil teistelgi klubidel, aga arvan, et kokkuvõttes tuleb ikkagi rahul olla. Koroonakriisi tõttu kaotasime kevadel trennidest päris suure hulga lapsi, aga sügiseks suutsime õpilaste arvu enam-vähem taastada.

Võistkondade tulemused ei olnud päris kindlasti need, mida oleks oodanud… Just lähikontaktsete ja haigete teema häiris kõiki võistkondi, treeneritel tuli kõvasti lisatööd teha. Plusspoolele jääb, et peale esindusmeeskonna saime kõigis teistes liigades hooaja lõpuni mängida. Mängijad said vajaliku mängukoormuse ja võistkonnad tegid võrreldes eelmise aastaga arengus sammu edasi.

Meeskonnal oli eesmärk uuesti esiliiga B-tasandile tõusta, aga see ei õnnestunud. Millest puudu jäi?

Jaanus: Eesmärk oli tõusta, ka koht esikolmikus oleks rahuldanud. Kui hooaeg katkestati, oli veel teoreetiline võimalus esikolmikusse jõuda, aga kuna lõpuni mängida ei saanud, pidime leppima viienda kohaga. Ei saa öelda, et see oleks väga suur läbikukkumine või pettumus, pigem reaalne asjade seis. Kui meeskond ei saa ikkagi piisavalt koos trenni teha ja mängijad ei jõua oma töökohustuste tõttu mängudele, siis on ka amatöörliigas maksimumi võtmine päris keeruline.

Mängud liiga võitjaks tulnud Tartu Kaleviga olid tasavägised, aga lõpuks oli punktivahe tartlastega siiski päris suur.

Jaanus: Kõige suurem vahe tuli sellest, et Kalev sai suure osa hooajast ühe ja sama koosseisuga mängida. Meie koosseis muutus väga palju: oli palju eri mängijaid ja pidime neid kasutama neile tavapäratutel positsioonidel. Mõlemad mängud Kaleviga olid tõesti võrdsed ja ma ütleksin, et mänguliselt ehk isegi kergelt meie poole kaldu. Aga tuleb ka vastasele au anda – Kalev kasutas oma võimalused paremini ära.

Ma ei arva, et me oleks liigas kellelegi väga alla jäänud. Suur meeste rotatsioon pika hooaja jooksul tekitas lihtsalt sellise olukorra, kus me ei suutnud kõiki tugevaid võita.

Kui meeskond neli aastat tagasi viimati II liigas mängis, lubati endale lüüa keskmiselt 1,1 väravat mängus, tänavu aga pea kaks korda rohkem ehk 1,9 väravat. Millest see oli tingitud?

Jaanus: Suuresti taktikast, erinevast mängule lähenemisest. 2017. aastal oli meil II liigas eesmärk mängida võimalikult hea tulemuse peale ja sellest lähtuvalt valisime taktika. Nüüd oli eesmärk, et meeskond suudaks palliga mängus domineerida. Kuna oleme eelmistel hooaegadel pidanud esiliiga B-s üsna palju kaitsemängu harjutama, siis tänavu soovisime, et meeskond oleks palliga mängus parem ja atraktiivsem. Aga võib-olla ei suutnud me leida head tasakaalu kaitse- ja ründemängu vahel – see võis olla põhjus, miks meile nii palju väravaid löödi.

Meeskond ise lõi ka muidugi varasemast tunduvalt rohkem väravaid.

Jaanus: Jah, aga tulid ka mingid kehvad punktikaotused, suureväravalised 4:4 ja 3:3 viigid. Need olid kindlasti mängud, kus oleks pidanud võidupunktid võtma ja juba olekski tabelis hoopis teine seis.

Meeskond ei saanud tänavu piisavalt koos trenni teha ja see kajastus ka tulemustes.

Pealtvaatajaid jäi tänavu kõvasti vähemaks. Kas selles on süüdi ainult COVID või miski muu veel?

Jaanus: Enamjaolt COVID, aga väheke ka see, et madalamas liigas pole vastased nii atraktiivsed kui esiliiga B-s. Kindlasti saab mänge ka paremini turundada. Arvan, et pealtvaatajate arv kujunes selliseks just mitme asjaolu kokkulangemise tulemusena.

Klubis on nüüdseks kaks aastat ametis olnud noortetöö juht. Mis on selle ajaga muutunud?

Jaanus: Süsteem hakkab välja kujunema: kõigi treenerite töö toimub üha rohkem samadel alustel ja vastab samadele põhimõtetele. Alar osaleb ka Eesti Jalgpalli Liidu korraldatavas noortetöö juhtide projektis.

Oleme klubis päris palju tegelnud organisatoorse poolega, sellega, et meil oleksid puhtad ehk siis ühe sünniaastaga treeninggrupid ja poleks segagruppe.

Alar: Eesmärk oli moodustada grupid vanusepõhiselt. Varasem mitme aastakäiguga grupp seadis treeneri valiku ette. Ta pidi valima, kas osaleda vanema vanuserühma turniiril ja panna nii nooremad mängijad raskemasse seisu või hoopis vastupidi: osaleda nooremate turniiril ja võtta ära mängurõõm vanematelt mängijatelt, keda seal kasutada ei tohi. See murekoht on nüüdseks lahendatud. Pikas perspektiivis on see kasulik otsus nii võistkonna sisekliima kujundamise kui ka sportliku edenemise mõttes.

Jaanuse väljatoodule lisaksin, et oluliseks on tõusnud mängijates jalgpallikultuuri kasvatamine. Olgu selleks siis elementaarne tere-ütlemine, puudumisest teavitamine või hoopis üleüldine trennis käimine. Et neil oleks teadmine ja arusaam, miks üks või teine asi on oluline.

Jaanus: Peame kasvatama jalgpallikultuuri nii mängijates kui ka treenerites. Asjad on läinud küll paremaks, aga peame veel paremaks saama. Kogu see jalgpallikultuuri loomine ning mängijate ja treenerite arendamine on pikk protsess. See ei toimu üleöö: et Võrus tekiks konkurentsivõimeline ja uutmoodi jalgpallikultuur, räägime siis Eesti või Baltimaade tasemel, võib võtta terve inimpõlve. Praegu pole Võrus kuigi palju inimesi, kes oleks ise jalgpalli mänginud. Aga loodame, et kui suudame oma õpilastele edasi anda jalgpalliteadmised ja õige käitumismustri, siis nende lapsed on juba põlvkond, kes kannab uusi väärtusi.

Kui praeguste noorte juurde tagasi tulla, siis U13 ja U15 poisid näitasid tänavu kohati päris head palliga mängu.

Alar: Kui treeningutel tegelda kindlate põhimõtete õpetamisega, siis on suur tõenäosus, et see kajastub ka mängupildis. Mängijaid tuleb siinkohal kiita: anti endast parim, et õpitut ka rakendada. Raskeks läks siis, kui oli väga hea vastane, kes ei andnud meie mängijatele piisavalt aega õigeid otsuseid teha. Need rasked olukorrad on aga tihtipeale heaks õppetunniks.

Järgmisel aastal paneb klubi esimest korda välja U19 meeskonna. Kas see peaks hõlbustama üleminekut meeste jalgpalli?

Jaanus: Meil on päris palju mängijaid, kes sündinud 2005. ja 2006. aastal, ning samas mingi hulk 2003. ja 2004. aastal sündinud poisse ehk siis täpselt selline kriitiline hulk, et need, kes soovivad mängida veel noorteliigas ja pole valmis meesteklassi üle minema, saavad mängida U19 liigat ehk siis koos omaealistega. Need, kes on valmis meesteklassis proovima, saavad mängida nii U19 liigas kui ka käia meeste seas esimesi kogemusi saamas. Arvan, et see on hea hüppelaud üleminekuks noorteliigast täiskasvanute liigasse. U17 vanuseklassist on üleminek päris järsk ja pole kõigile jõukohane.

U17 naiskonnale jäi tänavune aasta viimaseks. Kas tüdrukutega on nüüd kõik?

Jaanus: Võistlusspordi mõttes mõneks ajaks küll, aga meil on ka nooremate tüdrukute treeninggrupp. Loodame, et see natuke kasvab ja kui tüdrukud on valmis, siis proovime ka nendega võistlustel käia. Kui mitte liigat mängida, siis vähemalt turniiridel osaleda.

Klubi treenerite read jäid aasta lõpus mitme inimese võrra hõredamaks. Kuidas neile asendajate leidmine sujub?

Jaanus: Ega uute treenerite leidmine kerge ole. Tarvis on ikkagi heal tasemel treenerit, mitte lihtsalt inimest, kes on jalgpalli mänginud ja seda telekast näinud – sellist ei tahaks. Meie treenerite kvalifikatsioon on tõusnud, meil on enamjaolt UEFA B-litsentsiga treenerid ja see on päris suur asi nii väikses kohas nagu Võru.

Meie kunstmuruväljakust sai tänavu tänu nimisponsorile Barrus Arena.

Millised plaanid on taristu arendamisel?

Jaanus: Plaanis on ikkagi jalgpallihall. Tänavuses ringis jäime sellest poliitiliste mängude tulemusena küll ilma, aga loodan, et tulemata see ei jää. Nii suure asja nimel üks aasta kauem oodata ei ole ületamatu. Niipalju kui ma tean, siis järgmises rahastusringis peaks Võru hall sees olema.

Jalgpallihall aitaks treeningud talveperioodil täiesti uuele tasemele viia ja kindlasti oleks nii treenerite kui ka laste elu lihtsam ja mugavam, kui ei pea külma tuule, vihma ja lörtsi käes olema.

Tänavu leidis klubi kunstmuruväljakule pikaks ajaks nimisponsori. Kui oluline see on?

Jaanus: Päris oluline. Kui arvestada, et tuleval aastal kohalike omavalitsuste poolne rahastus väheneb, siis on see väga suur asi.

Siinkohal suur tänu kõigile meie toetajatele: Barrusele, Nordmetallikule, Terminal Oilile, Borg Kinnisvarale, Valga Puule, Gründerile, samuti Võru linnale, Võru vallale ja teistele omavalitsustele.