Meie klubi treeninggruppides käib juba ligi 60 last, lisaks 100 last ettevalmistustrennides lasteaedades. Septembris saime loa tegutseda jalgpallikoolina, mis klubi tulevikku silmas pidades on väga oluline.
Klubi tegevjuhi Jaanus Vislapuu sõnul on eelmisel asutatud klubi eesmärgiks pakkuda parimat jalgpalliharidust, et lastel oleks võimalus nii elus kui ka spordis kaugele jõuda. Klubi töö põhineb teaduslikel alustel ja maailma tippkoolitajatelt saadud kogemustel.
Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna treeninguõpetuse ja spordijuhtimise eriala lõpetanud ning EJLis kolmanda astme treenerikursused läbinud Vislapuu on osalenud mitmel kõrgetasemelisel koolitusel välismaal ning alustas hiljuti UEFA B treenerilitsentsi tegemist.
Sellest sügisest on MTÜ FC Helios Võru haridus- ja teadusministeeriumi poolt tunnustatud jalgpallikoolina. „See tähendab, et tegutseme tunnustatud alustel õppeasutusena ja treeninggruppide lapsevanemad saavad koolituskuludelt tulumaksu tagasi. Meil on oma õppekava, püstitatud eesmärgid ja tegevusplaan nende elluviimiseks,” ütles Vislapuu.
Tema sõnul on klubi eesmärgiks kindlasti ka noorte treenerite koolitamine ja neile tänapäevase jalgpallihariduse andmine. Samuti püütakse kasvatada ja edendada fännikultuuri Võrus.
Heliosest peab saama püramiidklubi
„On igati loogiline, et maja ehitamine algab vundamendist. Maja, mida alustatakse korstna ehitamisest, ei saa olla vastupidav. Või kas majale saab näiteks panna ette aknaid ja uksi, kui seinu pole?” küsib Vislapuu.
Tema sõnul on Heliose eesmärgiks laiapõhjalise vundamendi loomine, kust saab edasi minna müüri ladumiseni kuni kõrgeima tipuni välja. „Kogu töös arvestame looduse poolt paika pandud reegleid. Iga asi tuleb omal ajal, õiges järjekorras ja siis, kui selleks ollakse valmis. Praegu on meil käsil just alusmüüri ladumise aeg, kus oleme treeninggruppidesse võtnud 2002.–2005. aastal sündinud poisid, kes praegu õpivad tõsisemalt tehnikat. Kõige noorematel käib õppimine paljuski läbi mängu. Nii palliga tehnika kui ka jooksutehnika õpetamisel on suur rõhk koordinatsiooni arendamisel. Läbi on töötatud kümnete tundide kaupa videomaterjale ja konsulteeritud oma ala parimatega,” rääkis Vislapuu. „Omajagu tööd teeme ka mängu mõistmise poole pealt, kuid see alles muutub tõsisemaks osaks treeningust. Ilma korraliku tehnika ja enesekindluseta pole ka mängu mõistmisest suurt abi. Nii et kõik asjad omal ajal ja õiges järjekorras.”
Püramiidi tipus soovib ta näha umbes kümne aasta pärast vähemalt esiliiga meeskonda, mis on parimatel aastatel valmis heitlema ka koha eest meistriliigas. „Võru suuruse linna jaoks ei tohiks see olla liiga utoopiline eesmärk. Kui teha lasteaedadest alates korralikku tööd ja saada parimad poisid jalgpalli juurde, siis on kõik võimalik. Minu eesmärgiks on teha Võrust jalgpallilinn,” ütles Vislapuu.
Sellega on tööd rohkem kui küll, sest tingimused jalgpalli arenguks Võrus tegelikult puuduvad. „Pole kõige elementaarsemat – kunstmurukattega väljakut. Sisehallist ei hakka siin rääkimagi. Lisaks pilluvad mitme teise spordiala esindajad kaikaid kodaratesse, sest meie töö lasteaedades võtab ära palju lapsi, kes muidu tooks pearaha neile. Siinkohal olgu öeldud, et meie klubi pole veel linnalt pearaha või tegevustoetust, kuidas iganes seda nimetatakse, saanud,” ütles Vislapuu.
Märgid näitavad, et ollakse õigel teel
Vislapuu tuletab kõigile ametnikele meelde, et Võru Heliose lastel on sellele toetusele täpselt sama suur õigus kui teistel. „Ma ise loodan, et hea tööga suudame võita kohalike inimeste ja ka sponsorite südamed, et õigel hetkel tekiks toetajaskond, kelle abiga jõudsamalt edasi liikuda. Juba praegu on märke, et oleme õigel teel. Mitte isegi tulemused, vaid poiste areng ja tihti kitsaste treeningolude kiuste omandatud oskused näitavad, et lootust on,” lisas ta.
Eraldi toob Vislapuu välja Võru spordikeskuse juhid Lauri Semevsky ja Reet Jeenase, kellele tema sõnul tuleks omistada Võru jalgpallisõbra tiitel. „Tänu neile on meil olnud vähemalt sel suvel võimalus treenida maksimaalselt heades tingimustes ning see kajastub ka poiste arengus. Samuti saame osa lastega treenida spordikeskuse saalis,” sõnas ta.
Klubi korraldab spordikeskuses kaks korda aastas laste jalgpalliturniiri ning loodetavasti järgmisel aastal ka suure jalgpallipeo kogu linnale. „Kui leiame sponsori või saame järgmiseks aastaks linnalt toetust, saavad meie poisid ka meistrivõistluste mänge koduväljakul mängida. See omakorda tõstab jalgpalli populaarsust veelgi,” ütles Vislapuu.
Tänavu mängisid meie poisid koos Tartu Heliose omadega, koduväljakuks Tartu Tamme staadion, E2-vanuseklassi (2002. a ja hiljem sünd) Eesti esivõistlustel Oma grupis saavutati tubli kolmas koht, võites 12 mängust üheksa ja kaotades vaid kolm. Samas grupis mängisid ka tugevad Tallinna JK Loo ja Kohtla-Järve JK Alko.
„Kui me oleks kõik Võru poisid kõigile mängudele kaasa saanud, oleks ka teine koht kindel olnud. Mängupilt oli kümnes mängus väga hea ja kõik oma asjad tehti ilusti ära. Ainult võõrsil mängud JK Loo ja Alkoga ei pakkunud mulle treenerina põhjust rahuloluks. Ka väravate vahe 54-24 oleks võinud olla tunduvalt parem, aga kuna laste arengu seisukohalt polnud suureskoorilistel võitudel tähtsust, said jalga alati proovida kõik,” rääkis Vislapuu.
Kuid miks ikkagi valitakse jalgpall?
Ta rõhutab, et jalgpall on nii Eestis kui ka maailmas eranditult suurima harrastajate arvuga ala. Jalgpall seob inimesi rohkem, kui ükski teine spordiala ja üheainsa mängu võit või kaotus on teinekord suurema tähtsusega kui olümpiavõit mõnel marginaalsel alal.
„Alles saime kaasa elada Eesti koondisele, kes tõusis pärast Fääri saartelt saadud kaotust fööniksina tuhast ja võitles end Vana Maailma tippseltskonda. Olgem ausad, pole vahet, kas me saame play-offist edasi või mitte, ime on juba juhtunud. Viimane mäng Põhja-Iirimaaga oli kindlasti paljude jaoks palju erutavam ja tähtsam kui näiteks Gerd Kanteri hõbemedal MMil,” ütles Vislapuu.
Just see emotsioon teebki tema sõnul jalgpalli nii haaravaks ja nauditavaks nii platsil kui ka teleri taga. Mängijate populaarsusest ja palganumbritest on isegi kohatu rääkida – need ei vaja kommentaare.
„Ja kui Iirimaa peakski meid nüüd pilvedest tagasi maale tooma, siis ütleksin, et kogu Eesti jalgpallis tehtud raske töö esimesed viljad on ikkagi käes ja nüüd tuleb veel tõsisemalt ja pühendunumalt edasi töötada, et eredast sähvatusest saaks stabiilsus ja Eesti koondise head esitused saaksid igapäevasteks. Selleks aga peavad ka kõik noorteklubid iga päev andma endast parima!” võttis Vislapuu otsad kokku.