Klubi tegevjuht ja esindusmeeskonna peatreener Jaanus Vislapuu lahkab esindusmeeskonna rappaläinud hooaja tagamaid, räägib noorenduskuuri vajalikkusest ja noortetööst ning veidi juba ka klubi peagi algavast juubeliaastast.

Tänavuse hooaja alguses oli esindusmeeskonna eesmärgiks Esiliiga B-sse püsima jääda. Koht liigas jäi küll alles, kuid ega rahuloluks vist erilist põhjust pole?

Tulemusega ei ole ma üldse rahul. Teatud põhjustel läks hooaja teine pool väga kehvasti. Hooaja esimene pool oli tegelikult super, juuni alguses olime korraks isegi esikolmikus.

Kui kahe esimese ringiga sai meeskond kirja 25 punkti, siis edaspidi teeniti vaid üheksa punkti lisa. Mis nässu läks?

Tulid suured ärakukkumised. Mitu võtmemängijat sai vigastada, paar meest läks välismaale tööle ja jäime väga raskesse seisu. Sellist pinki meil ei olnud, et neid mängijaid asendada. Kõik see jättis meeskonda suure augu, mida lappida oli väga raske.

Kodus suutsime tänavu võita ainult kolm liigamängu. Miks nii?

Ilmselt tasub otsida põhjust selles, et üritasime kodumängudes ise rohkem mängu avada, võtsime riske ja mängisime rohkem palliga. Tegelikult oli see ka hooaja teise poole eesmärk. Kevadel saime väga kaitsvalt mängides mitu 1:0 võitu, suvel tahtsime palliga mängu pooles juurde panna. Tihti see ka õnnestus ja lõime häid momente, aga kuna palli vallates olime kõrgemal, tekkis vastastel tänu sellele võimalusi meid nõelata ja nad kasutasid need ära, nii et mitu kaotust saime isegi vaatamata paremale mängupildile.

Väravavõimaluste realiseerimisega olime tõsistes raskustes ja meeskonna resultatiivseim mängija oli lõpuks seitse väravat löönud äärepoolkaitsja Eduard Desjatski, kes hooaja viimasel kolmandikul enam ei mänginud.

Tema tegi väga hea hooaja alguse ja tõi nii mõnigi kord võistkonna raskest seisust välja. Kahjuks sai vigastada ja talle me võrdväärset asendust ei leidnud. Sellist tipuründajat, kes võimalused kindlalt ära lööks, pole meil Võrus viimastel aastatel kahjuks olnud. Kangesti igatseks, et tekiks selline mängija, võib-olla noortest tuleb keegi… Reaalsus on see, et tipuründaja panus jäi meil tänavu peaaegu kõigis mängudes olematuks. Sealt ka vähene väravate arv.

Võrreldes eelmise aastaga jäi ka väravate vahe tänavu kõvasti miinusesse.

Kõige suurem põhjus on seal, et me ei saanud hooaeg läbi mängida sellise kaitseliiniga nagu eelmisel aastal. Kui kaitseliinis ja eriti keskkaitses tuleb kogu aeg mängijaid vahetada ning meeste kvaliteet on erinev, siis paratamatult jätab see väga suure jälje. Ja kui meeskond kaotab kaitses kindluse, siis loomulikult muutub raskemaks ka ründamine. Väravavõimalusi suutsime enamasti luua, kahjuks jäi realiseerimine alla keskmise, oli isegi halb paljudes mängudes ja eriti just hooaja lõpus. Jalgpallis on kõik väga tihedalt omavahel seotud, arvan, et kaitseliini pidev muutmine ja meeste eri positsioonidel mängitamine oligi põhjuseks, et väravate vahe negatiivseks jäi.

Tihti tuli parem tulemus kehvema koosseisuga, kui heaga. Kas asi oli häälestumises?

Meeskonnas tervikuna kindlasti häälestumise küsimust ei olnud, küll aga vahel mõne mängija puhul, kes võisid mõelda, et meil on nüüd hea koosseis, küllap oma asjad ära teeme. See, et me nõrgema koosseisuga punkte saime, on puhas taktika küsimus – siis mängid kompaktsemalt ja kaitsvamalt, ei võta suuri riske, mängid ka madalamalt ja liini taha ei jää nii palju ruumi, kuhu joosta. See mind treenerina imestama ei pane, et sellise taktikaga edukad olime.

Koguni kümnes mängus jäime juba esimese veerandtunniga või veelgi kiiremini kaotusseisu. Mis selle tingis?

Kui vaadata, kuidas need väravad tulid, siis enamasti suurtest individuaalsetest eksimustest. Kõik meie mängijad pole kahjuks sellisel tasemel, nagu Esiliiga B nõuab, see on Võrus paratamatu. Oleme kokku pannud assortii erineva tasemega mängijatest ja püüame seda paika loksutada. Mingid positsioonid olid meil terve aasta lõikes väga rasked, kahjuks tingis see ka päris mitmeid rumalaid väravaid ja kaotusi.

Karikamängudeks suudeti end hästi kokku võtta ja kevadel jätkame veerandfinaalis.

Eks karikasari on natuke teistsugune võistlusformaat, seal pole võimalik, et kui täna läks natuke kehvasti, siis järgmine kord teed selle tasa, seal kukud kohe välja, kui kaotad. Esimese eduka mänguga Kohtla-Järvel tekkis võidunälg. Welcole ei taha me kunagi kaotada ja järgmisele mängule läksid mehed ülima häälestatusega, ikkagi väga põhimõtteline võitlus, Lõuna-Eesti derbi. Ja rahvaliiga sats tuli ju ka lõpuks ära võtta, ehkki mängutaseme poolest jäid nad Kohtla-Järvele ja Welcole vaid grammikene alla, meistriliiga ja esiliiga kogemusega mängijaid oli seal palju.

Eks ta oli selline asjade kokkulangemine. Mehed olid hästi häälestatud, soovisid tõestada, et kuigi liigas väga hästi ei lähe, suudetakse karikasarjas kaugele jõuda, kõik see töötas meie kasuks. Samas võib ka olla, et karikamängud võtsid meil natuke fookust liigalt vähemaks. Möödunud aastal me karikavõistlustel ei mänginud ja keskendusime ainult liigale, nüüd oli karikasari justkui selline tagavaraväljapääs, kus hästi esineda.

Jaanus Vislapuu sõnul tuleb edu saavutamiseks noortega senisest paremat ja kvaliteetsemat tööd teha.

Mida hooajale tagasi mõeldes treenerina teistmoodi teeksid?

Mõned mängud jäid tõesti kripeldama, näiteks Tabasaluga, kellelt me ühtegi punkti ei saanud. Seal oleks pidanud mängijaid teistmoodi positsioonidele paigutama, aga samas ei tahtnud ka noortelt mänguaega ära võtta. Aga jah, mõned positsioonivalikud teeks tagantjärele kindlasti teisiti ja ka taktikaliselt oli mänge, kus võinuks julgemalt alustada.

Noored said tänavu juba päris palju põllule.

Noored said palju proovida. Mõnikord jooksid lati alt läbi, samas tegid ka päris häid ja täiesti ulmelisi mänge. Eks noorte viga ongi see, et nad on väga ebastabiilsed ja nende enesekindlus kõigub, mõni mäng on väga hea esitus ja siis järgmine kord katastroofiline. Eks sellepärast me neid tänavu kasutasimegi, et nad saaks kogemusi ja oleks tulevikus mängudeks paremini valmis. Loodan, et ajapikku nad arenevad ja võtavad vastutuse, hakkavad mängima paremal tasemel.

Nii et oodata on noorenduskuuri jätkumist?

Järgmine aasta mängime ilmselt väga noore koosseisuga, pluss siis mõned veteranid sinna juurde, sest ainult noortega mängimine oleks enesetapp. Noortel on vaja tuge, juhendamist ja õpetamist platsile, aga kui sisekliima on meeskonnas hea, siis saavad hakkama. Eks me sellele järgmisel aastal loodame, et meil on igas liinis paar kogenud ja kvaliteetset mängijat ning siis noored juures. Mingile tulemusele ei mõtle, arendame noori ja anname neile kogemusi, ning eks siis hooaja lõpus vaatame, kus me oleme.

Esiliiga B-sse tahaks ometi püsima jääda.

Välja kukkuda ei taha kunagi keegi, aga alati peab valmis olema igasugusteks stsenaariumideks. Vägisi liigas püsida pole õige, minu ja klubi põhimõte on, et peame tegema tööd, suutma hoida noori jalgpalli juures, et nende tase ühel päeval vastakski Esiliiga B tasemele. Kahjuks on Võrumaa jalgpallis väga suur auk sees, vanuses 18–25 on vaid üksikud mängijad ja noorte osas on 2003 esimene aastakäik, kus mingitki kvaliteeti rohkem olemas. Võib öelda, et oleme veel aastakese ajahädas – kui meil oleks praegune situatsioon järgmine aasta ja poisid seega aasta vanemad, oleksin rahul ja vaataksin hooajale julgelt vastu. Praegu on kutid siiski veel natuke noored, ega pole meeste mänguks füüsiliselt küpsed. Aga eks siis tuleb nendega paremat ja kvaliteetsemat tööd teha.

Kuidas noorteklasside aasta kokku võtta?

Kokkuvõttes võib öelda, et noored olid tublid. Võib-olla U17 tulemusega väga rahul pole, ootasin vähe paremat kohta, aga hooaja algus oli hea ja lõpp ka, kahjuks tuli suvel suur ärakukkumine. Mitmed kutid lähevadki sealt nüüd esindusmeeskonda.

U15 poisid pandi mängima nõrka IV liigasse, kuigi tegime taotluse mängida II liigas. Tagantjärele vaadates usun, et oleksime sealgi täiesti vabalt hakkama saanud. IV liigas saime kindla esikoha. 2005.–2006. aasta poiste seast on meil päris kihvte kutte peale tulemas, loodame neist edaspidi esindusmeeskonnale abi.

Kõigile noorematele vanuseklassidele ei saa Võru valikut arvestades midagi ette heita, treenerid ja poisid andsid endast parima. Nii palju kui ma neid mänge nägin, siis prooviti mängida palliga ja luua võimalusi, mis mulle klubi juhina ongi kõige tähtsam. Kahjuks on meil kõigis vanuseklassides realiseerimisega probleeme, pole sellist killerit, hea instinkti ja ülifilgraanse tehnikaga ründajat. Peame mõtlema, mida paremini teha, et meil selliseid mängijaid tuleks.

Esmakordselt väljas olnud U15 tüdrukud tegid väga hea hooaja.

Absoluutselt, kuues koht kogu Eesti peale kokku oma vanuseklassis on klubi ajaloo parim ja ka viies koht oli käeulatuses. Üle-eestilist liigat mängida oli suur väljakutse, sõite oli väga pikki ja palju, aga treener Sandra ja tüdrukud said väga hästi hakkama. Järgmine aasta on meil kavas osaleda tüdrukute U17 eliitliigas, loodame sealgi toredat mängu näidata.

Kas osaleme järgmisel aastal ka noormeeste U17 eliitliigas?

Küsimus on selles, kuidas me üldse mängijad kokku saame. Sünniaastaga 2004 on meil vähe poisse, aga mängida saavad ka aasta nooremad. Praegu töötame selle nimel, et kui vähegi arvestatava võistkonna kokku saame, siis püüame selle välja panna. Küll aga ei jätku meil ilmselt mängijaid duubli jaoks. Juba see aasta oli näha, et paljud mehed, kes nimekirjas, mängudel ei käinud. Ei näe põhjust traumeerida treenereid ning raisata aega ja raha kombineerimiseks, kuidas mängudeks 11 meest kokku saada. Vaatame, võib-olla võtame duubliks mõne teise meeskonna, aga see kõik on veel praegu lahtine.

Mida klubil praegu kõige rohkem vaja oleks?

Üks väga suur valukoht on sisehall, sellest ei saa üle ega ümber. Järgmisele tasemele astumiseks oleks seda kuplit meile väljaku peale väga vaja. Väga oluline oleks leida ka noortetöö juht, kes tegeleks treenerite arendamise, noortetöö planeerimise ja koordineerimisega. Olen ise proovinud seda teha, aga täita korraga esindusmeeskonna treeneri, mänedžeri ja klubi tegevjuhi kohta käib lihtsalt üle jõu ning kui korraga kõike natuke teha, siis kvaliteet kannatab. Nii võis olla meie algusaastatel, nüüd tahaksime minna uuele tasemele ja teha arenguhüppe.

Tuleval aastal saab klubi kümneaastaseks. Mis võiks olla sünnipäevakink?

Tahame kunstmuruväljaku äärde ehitada katusega tribüüni, et oleks mugavam nii publikul kui ka trennis käivatel lastel ja nende vanematel. Üritame vastava ühisrahastusprojektiga peagi välja tulla ja parimaks kingituseks oleks, kui Võru inimesed seda toetaksid.

Mis juubeliaastal veel erilist kavas on?

Juubeli puhul korraldame jalgpallipeo „Võru Helios 10”. Samuti osaleme U17 vanuseklassi EMi finaalturniiri mängude korraldamises, see on meie jaoks väga suur väljakutse ja põnev aeg. Võrus peetakse kolm mängu ja meil on väha hea meel, et jalgpalliliit on koostöös meiega selle võistluse on siia toonud.