Võru FC Heliose esindusmeeskond alustab II liiga põhja-idapiirkonna mänge kohe tulise derbiga, kui juba homme kohtutakse Tartus oma sealse nimekaimuga. Meeskonna tuumik on üldjoontes endine ning mõnevõrra keerulisele ettevalmistusperioodile vaatamata minnakse hooajale vastu täis optimismi.

Teist aastat meeskonna treeneri ametis oleva Arsen Katšmazovi sõnul pakkus aasta algus erinevaid väljakutseid – veebruari keskpaigani tekitas probleeme jäine väljak, hooti kollitas mängijaid COVID. Arvestada tuli ka vaid kaks nädalat tagasi lõppenud saaliliiga mängudega ja seetõttu tähelepanelikult koormusi jagada.

„Kui vaadata, mis seisus olime eelmise hooaja alguses ja mis seisus oleme praegu, siis muidugi tahaks, et liiga algaks hiljem ja jääks veel ettevalmistusaega. Kokkuvõttes olen siiski optimistlik, trenni oleme teinud nii palju kui saime ja karta pole midagi,” ütles Katšmazov.

Saaliliigas mänginud mehed on heas füüsilises vormis, aga väljas suurel väljakul on vahemaad muidugi hoopis teised ja pallitunnetus samuti. „Mingis mõttes aitas futsalihooaeg mehi vormis hoida, aga oli jälle muid probleeme ja pisivigastusi. Ei oskagi öelda, kas kõik see segas või aitas, see on selline kahe otsaga asi. Eks aeg näitab. Mingis mõttes saame pildi ette, kui viis-kuus mängu mängitud. Siis näeb ka, mis seisus konkurendid on, sest kuuldavasti oli teistelgi meeskondadel väljakuga probleeme,” rääkis Katšmazov.

Mõtteid vahetavad meeskonna treener Arsen Katšmazov ja kapten Eduard Desjatski.

Treenerile teeb rõõmu, et koos U19 meeskonnaga pole meil sel talvel naljalt alla 25 mehe trennis olnud, kui, siis vaid mõni kord COVIDi tõttu. „Tore, et on kenasti kohal käidud, proovime oma asju ikka võimalikult korralikult teha,” lausus ta.

Noored saavad võimaluse, tuleb vaid ise mees olla

Võrreldes eelmise hooajaga ei jätka meeskonnas Valeri Šabanov, Heigo Kosemets ja veel paar mängijat, vähemalt pooleks aastaks võttis pausi ka Soomes töötav Janek Siska.

Pärast aastast vaheaega on meeskonnas tagasi Maksim Babjak, kes võib täita nii kaitsja kui ka poolkaitsja kohta. Samuti täienes meeskond viie noore Tartu JK Merkuur-Juuniori mängijaga. Edgar Litovtšenko, Nikita Rokachevskiy, Erik Žirov, Daniil Volkov ja Artjom Volovei on kõik 16–17aastased ning aastaid koos mänginud juba mullu meie väravat kaitsnud Maksim Karachiga, osa neist sai eelmine aasta Maardu Linnameeskonna duublis juba väheke ka II liiga õhku nuusutada.

Põhjus, miks Tartust lisajõudu soetati, on Katšmazovi sõnul seotud siinse lahjavõitu mängijatevalikuga. „Pealegi on meil mitu mängijat, kes ka ise treenerid ning nädalavahetustel tihti seotud oma lastegruppide võistlustega. Eelmisel aastal oligi meil vahel koosseisuprobleeme, nüüd ei tohiks neid enam tulla. Ja muidugi meeskonnasisene konkurents kasvab. Tahame, et kvaliteet oleks kõrgem, mitte nii, et saab niisama esindusse mängima, seda peab ikkagi väärima,” rääkis ta.

Treeningmängud näitasid, et huvitavaid kujusid on peale kasvamas ka meie oma U19 meeskonnast. „Mingid asjad suudavad poisid korralikult ära teha ja annavad kindlasti meeskonnale sügavust juurde,” sõnas Katšmazov.

U19 meeskonnast registreeriti esindusmeeskonnas 2005. aastal sündinud Mattias Eskla ja Karl Liping, potentsiaali näeb treener veel sama vanas Karl Matthias Pensas ning huvitav kuju on ka aasta noorem Devin Šaduro.

„Noored on tublid, aga neid tuleb veel arendada. Nõudmised on neile samasugused, nagu teistele esinduse mängijatele. Võime neile esindusmeeskonnas võimaluse anda, aga enne tuleb end tõestada U19 meeskonnas ja mitte ainult ühes mängus, vaid pidevalt. Varem oleme vahel pidanud andma mänguvõimalust neile, kes selleks veel valmis pole, enam ei tohiks sellist olukorda tulla,” rääkis Katšmazov.

Kui küsida, kellel mängijaist võiks tänavu silma peal hoida, tõi meeskonna treener esimesena välja Richard Lepa, kel eelmine hooaeg raske põlvevigastuse tõttu vahele jäi. „Temaga jäi meil siis töö pooleli, aga usun, et ta pole oma viimast sõna veel öelnud ja teeb pika sammu edasi,” ütles Katšmazov.

Äärtega ongi olukord kõige parem, sest Lepa kõrval on valikus ka Eduard Desjatski, Sören Veiolainen ja Jürgen Kolk. „Neil on omavahel hea konkurents, tuleb vaadata, kuidas neid meeskonna jaoks kõige paremini kasutada,” lausus Katšmazov.

Veel märkis ta ära vaid 16aastase väravavahi Maksim Karachi, kes juba eelmisel aastal meil mängukogemust sai, samuti võiksid korralikult keskendudes sammu edasi teha poolkaitsja Aimar Vendelin ja meeskonna esiründaja Andre Väin.

Ideaalmaailmas täiendaks Katšmazov veel meeskonna kaitseliini ja poolkaitset, paha ei teeks ka lisaväravavaht. „Maksimil on potentsiaali, aga kõike võib juhtuda. Kui ta vigastada saab, siis teist sellist mängijat kohe võtta pole ja Tommy [Tooming] peab päästma hakkama,” ütles ta.

Richard Lepp on üks neist mängijaist, kel tasuks tänavu silma peal hoida.

Kui mullu tõmbas Katšmazov olude sunnil ka ise jalgpallisaapad jalga ja aitas meeskonna kaitseliini kindlustada, siis tänavu ta seda pigem enam ei teeks, ehkki on igaks juhuks meeskonda üles antud.

„Kaitses on Ragnar [Rebane] lubanud mängida nii palju kui ta saab, meil on Arlet [Raha], Karlis [Karro] tuleb kaitseväest. Mairo [Reinsaar] peab tõestama, et suudab meeste seas mängida ja ma tõsiselt loodan, et ta saab hakkama. Kaitses saab ka Rauli [Rebane] kasutada, aga keskpoolkaitses on tal tähtsam roll,” rääkis Katšmazov.

Raul Rebasel, Aleksandr Pruttšenkol ja Maksim Babjakil jätkub veel saalihooaeg ning aprillis neid vaevalt kasutada saab. „Eks hooaja alguses saavad rohkem noored ennast tõestada, näidata, et nad tahavad ja suudavad mängida. See on nende aeg,” ütles Katšmazov.

Ees ootab põnev hooaeg

Hooaja sihtidest rääkides ütles Katšmazov, et klubi juhtkonna poolt pole meeskonnale konkreetset eesmärki ega liigseid pingeid seatud. „Eks me tahame olla nii kõrgel kui võimalik, mängida võimalikult palju palliga. Aga niisama liigas tiksuda, et eesmärki pole … nii ka ei saa. Üleminekumängudele jõudmise võik sihiks võtta,” ütles ta.

Isiklikult kannustab Katšmazovit veel üks eesmärk: „[Klubi juht] Jaanus [Vislapuu] ikka räägib, et kui tema treener oli, tuli meeskond II liigas kolmandaks, minuga eelmisel aastal viiendaks. On aeg talle näidata, et saame ka paremini hakkama.”

II liiga põhja-idapiirkonna tase on ühtlane ja konkurendid tugevad. Maardu Linnameeskonnas on tosina jagu mullu esiliiga võitnud mehi, FCI Tallinn on kõva, kõik Ida-Virumaa satsid samuti.

„Väga huvitavad mängud tulevad, kas või derbid Elva duubli, Welco duubli ja Tartu Heliosega, ikka tahaks ju naabrist parem olla. Või võtame Rakvere Tarva – kaks aastat tagasi konkureerisime ägedalt esiliiga B-s, eelmine aasta saime neilt ainult ühe punkti – jälle koht, kus end tõestada. Midagi kuskilt lihtsalt ei tule, iga mäng tuleb end kokku võtta,” rääkis Katšmazov.

Väikses karikasarjas, kus mullu takerduti kaheksandikfinaalis, kui võõrsilmänguks Raplamaa JK-ga parimat koosseisu kokku ei saadud, tahetakse tänavu kaugemale edeneda. Eesmärgiks on vähemalt poolfinaali jõuda.

Katšmazov loodab, et ka kodupublik piirangute järel taas tee staadionile leiab ja ehk õnnestub tänavu üle lüüa ka juba mitu aastat püsinud klubi publikurekord.

„Mängijatele on väga tähtis, kui mänge vaatamas käiakse. Kas mängida tühja tribüüni ees või täismajaga, need on kaks täiesti eri asja. Publik on ka omamoodi mõjutusfaktor ja aitab mängijatel areneda, pannes neid rohkem pingutama,” on ta kindel.

Lõpetuseks tänusõnad kõigile meie esindusmeeskonna toetajatele, kelleks on Nordmetallik, Võru linnavalitsus, Barrus, Terminal Oil, Aigren, Borg Kinnisvara, Gründer ja Võru Disainmööbel, samuti Võru spordikeskusele, kus meile talvel trenniaegu lisaks leiti.