Lõppevat aastat kokku võttes tõdeb Võru FC Heliose tegevjuht Jaanus Vislapuu, et klubil oli hea aasta. Seda eriti noori silmas pidades, aga miinimumeesmärgi täitis ka esindusmeeskond.

„Noorteklasside tulemuste poolest üks paremaid aastaid. U19 meeskond saavutas esiliigas viienda koha, küll natuke õnnega pooleks, aga eks õnn tuleb ka välja teenida. U16 meeskond võitis oma vanuseklassi III liigas kindla esikoha. Poisid said end ka hea rahvusvahelise koosseisuga turniiridel proovida ja seal mängiti esiliiga ja II liiga satsidega nagu võrdne võrdsega,” ütles Vislapuu.

Edukad olid ka enamik meie nooremaid võistkondi, kes mängisid Eesti esivõistlustel ja käisid turniiridel. „Võite kogunes rohkem kui kaotusi. Kõik, mis noorte jalgpalli juurde käib – et üritame õppida vastast palliga üle mängima, väravavõimalusi tekitama – oli pigem positiivne,” lausus Vislapuu.„Eks tegelda tuleb ka kaitsetööga, aga seda jõuab rohkem õpetada juba veidi vanematele.”

Kui nooremates vanuseklassides on seis hea, siis üleminek meesteklassi on märksa raskem. Juba on selge, et osa tänavuse U19 meeskonna mängijatest teeb jalgpalliga lõpparve. Ka esindusmeeskonna kümnes liigahooaeg ei kujunenud just meelakkumiseks.

Liigamänge mängiti esimest korda pärast 2017. aastat meeskonnaga, kus ainult Võrumaa mängijad ning neist suur osa omakorda klubi oma noored kasvandikud. Sihiks oli lõpetada II liiga põhja-idapiirkonnas kõrgemal eelmise aasta seitsmendast kohast, aga see ei õnnestunud ning võidelda tuli hoopis miinimumeesmärgi ehk üleminekumängudest pääsemise eest. Selle ülesandega saadi hakkama ning hooaeg lõpetati kümnenda kohaga.

„Noored tegid päris häid mänge, aga viga on see, et neil pole veel terve mängu lõikes stabiilsust ja sisse lipsab eksimusi. Aga seda kooliraha tuleb maksta, kui tahame, et mängijaid peale tuleks, peame neid usaldama ja tulemust ei saa kohe esmajärguliseks seada,” ütles Vislapuu.

Nii mõnegi punkti läksid noorenduskuuri läbivale meeskonnale tänavu maksma just kaitses tehtud vead. „Peab arvestama, kuidas ka vastased mängivad. Alati ei pea suuri riske võtma ja püüdma lühikese sööduga pressi alt välja tulla, võib ka pikemat palli mängida, kui see on mõtestatud ja taktikaliselt vajalik. Ega meeskondlikult kaitses mängimine ja oma poolelt minema saamine ongi raske, noorematel meestel tuleb seda veel õppida,” lausus Vislapuu.

Rääkides põhjusetest, miks meeskonna hooaeg oodatust raskemaks kujunes, toob ta esmalt välja vigastused. „Mitu põhimängijat, kellele lootsime, ei saanud vigastuste tõttu suure osa hooajast mängida, mis tähendas, et tuli hakata mehi platsil ümber vangerdama. Vaja on panna 11 parimat mängijat väljakule, aga kui juba paar meest on vigastusega väljas, mõni kaartidega, mõni ei saa tulla õpingute või töö tõttu, siis ongi raske. See on sellise väikese koha amatöörsatsi häda, et meil ei ole 20 väga heal tasemel mängijat. Meil on esimene 11 korralik, paar vahetust sellised, et saab veel okeilt mängida, aga sealt edasi muudab vahetuste tegemine mängupilti juba halvemuse poole,” rääkis Vislapuu.

Tema sõnul on pingi pikendamisega vaja kõvasti tööd teha ja ka mehed ise peavad rohkem pingutama, küll siis ka vahetusest rohkem abi tulema hakkab.

Teine põhjus oli kaitseväest tulnud mängijate alavorm hooaja esimeses pooles. „Kui on ikka üle poole aasta pausi olnud, siis ei käi lihtsalt nipsust, et tulen ja mängin nii nagu enne. Pallitunnetus ei tule iseenesest, see võtab aega,” lausus Vislapuu.

Mitu noort mängumeest tõestas tänavu, et on väärt mängima meie esindusmeeskonnas.

Kas koht II liiga keskel ongi siis Võrumaa jalgpalli tase? „Sõltub sellest, kui kaua suudame oma mehi mängimas hoida. Kui nad varakult Võrust ära kolivad, siis jah, seal II liiga keskel on meile suhteliselt maksimum. Kui suudame mängijaid kauem hoida, nii et ka täiskasvanuna jätkatakse Võru eest mängimist, on võimalik ka etteotsa tõusta,” rääkis Vislapuu. „Häid mängijaid meil on, aga järgmine aasta tuleb jälle hooaja lõpus pereheitmine: osa mängijad lõpetab kooli, kolib Võrust ära ja tuleb jälle peale võtta noored, kes ei ole kohe valmis. Jah, me veame välja, aga ainult noortega kogu aeg kõrgetele kohtadele mängida on raske. Mis ei tähenda muidugi, et me ei pea püüdma. Üritama peab ikka.”

Järgmisel aastal paneme taas välja U19 meeskonna ning kaheaastase pausi järel lööme kaasa ka U17 eliitliigas. Mitmel tänavuse U16 meeskonna mängijal seisab ees proovilepanek meesteklassis. „Vaja on jõukohaseid mänge. Ma arvan, et meil on mängijatele päris hea keskkond loodud. Tähtis on ka võimalikult kõrgel tasemel mänguaega saada,” lisas Vislapuu.

Kui aasta tagasi oli klubi treenerite nimekiri üsna lühikeseks kuivanud, siis tänavu õnnestus sinna värsket verd saada. Kvantiteeti nüüd jagub, aga kvaliteeti tuleb tõsta.

„Meie järgmise aasta kõige suurem ülesanne klubina ongi treenerite taseme tõstmine, nende koolitamine. Sellega me pidevalt tegeleme, järgmise aasta tasemekursustele on end juba kirja pandud,” rääkis Vislapuu. „Noored treenerid on päris tublid, aga paratamatu, et kogemustest mängijana ei piisa selleks, et olla hea treener. Selles töös tulevad kogemused aastatega, ka tehtud vigade kaudu. Aga kui klubis on head treenerid, siis on mängijad rahul, asjad toimivad ja see peaks kajastuma ka tulemustes.”

Rahaliselt tuli klubi tänavu ots otsaga kokku, kuid tulevik pole sugugi roosiline, sest kõik kulud kasvavad hirmuäratava hooga. Siinkohal ja ühtlasi lõpetuseks suur tänu kõigile toetajatele: Nordmetallik, Võru linnavalitsus, Barrus, Valga Puu, Võru vallavalitsus, ForestStock, Gründer, Võru Disainmööbel, Terminal Oil, Flamelle ja Aigren.