Lõpule on jõudmas FC Helios Võru neljas tegevusaasta. Lisaks senisele tublile noortetööle pani klubi tänavu esmakordselt välja ka täiskasvanute meeskonna, kes suutis end väikseses karikasarjas poolfinaali jõudmisega kohe Eesti jalgpallikaardile mängida. Klubi hetkeseisust ja tulevikuplaanidest räägib FC Helios Võru tegevjuht Jaanus Vislapuu.

Mis tänavuse hooaja juures kõige rohkem rõõmustab?

Tänavuse hooaja võtmesõna on olnud kindlasti areng ja see rõõmustabki kõige rohkem. Arengut võiks laias laastus vaadelda mitmest eri aspektist. Esmalt meeskonna areng. Väga suur asi ja areng omaette on juba see, et meil on nüüd omanimeline esindusmeeskond. See jäi küll hooaja kokkuvõttes IV liigas suhteliselt madalale, kuid selle põhjusi tuleb otsida mujalt. Kasutasime palju noori mängijaid, palju oli vigastatuid ja lõpuks ka Võrust mujale tööle läinuid ning mitte mängudele jõudnuid. Need, kes mängisid, arenesid silmanähtavalt edasi.

Selle meeskonna mõte ongi praegu noortele kogemuste andmine ning nende võimete edasiarendamine, mitte veel kõrgete kohtade eest võitlemine. Samas näitas väikeses karikasarjas kõrgele jõudmine meeskonna potentsiaali. Kui tegu oli üksiku mänguga ja meeskonna mobiliseerimisega üheks konkreetseks pingutuseks, siis suutsime teha häid ja väga häid mänge. Kahjuks meie kodukoha väiksus ja praegune piiratud mängijatevalik ei võimaldanud nii edukas olla pikal liigahooajal. Järgmisel hooajal on samuti eesmärk anda võimalus noortele ja kasutame ka järelkasvumeeskonna mängijaid.

Nii, et noorte sportlik areng on endiselt esmatähtis?

Kindlasti. Ja on rõõm tõdeda, et kõigis vanuseklassides, kes noorteliigasid mängivad, on toimunud mänguliselt märkimisväärne areng.

B2-klassi poisid olid kevadel hooajale vastu minnes eeldatavalt pigem punase laterna rollis, sest palju oli uusi mängijaid, kel puudus liigakogemus, ning enamik poisse pidi mängima endast aasta vanemate vastu. Hooaja algus oli kurjakuulutav: lasime endale esimese kolme mänguga lüüa 31 väravat. See on igale võistkonnale, olgu tase milline tahes, liig mis liig. Samas teadsime, et meil on kõige rohkem arenemisruumi ning kvaliteetse ja mõtestatud tööga on võimalik lõpuks siiski kuhugi jõuda. Nii ka läks. Lõpetasime oma tsoonis tugeva keskmikuna ja võitsime sügisringis ka neid, kes meile kevadringis võimalust ei andnud. Viies koht üheksa meeskonna seas ületas tegelikult ootusi, neljas koht jäi meiega samade punktide peale ja käega katsuda. Olen treeneri töö ja poistega rahul.

D1-klassis on mõlemad meeskonnad näidanud südikaid mänge ja kuigi hooaja lõikes on olnud ärakukkumisi, siis hooaja lõpus suudeti esimeses meeskonnas ennast raskes seisus koguda ning võita kaks viimast tähtsat mängu, mis tõid ka oma alagrupi võidu. Selja taha jäi kolm Tartu meeskonda, juba see on väike ime omaette.

Teine meeskond on teinud mänguliselt väga suure arengu. Kui hooaja alguses olime peksupoisid, siis nüüd on kaotused liidritele kordi vähenenud ja poisid on saanud kõvasti mänguaega, mis oligi teise meeskonna välja panemise mõte. Pingil istudes ei arene keegi. Nüüd on nad valmis palju tugevamatena vastu minema uuele hooajale ja ka koht oma grupi keskel on pigem reaalsus, kui utoopia. Kohtadest veelgi tähtsam on toimunud ka mänguline areng. Jah, me ei saa mängida nii palju palliga kui sooviksime, sest meil pole sellist mängijatevalikut, kui suurklubidel, kuid usun, et leiame lõpuks oma tasakaalu.

E1-klassi poisid kaotasid 12 liigamängust vaid kaks, näitasid terve hooaja head mängu ning võitlesid samuti esikoha eest oma liigas. E2-klassi poisid võitsid kõik 10 mängu. Kuigi liiga tase oli nende grupis madal, siis ei saa nende saavutust alahinnata. F-klassi poisid on muutunud iga mänguga paremaks ja näitavad juba hambaid oma liiga tugevamatele. Lisa tuleb veel noorematest vanusegruppidest peale.

Nii et on, mille üle rõõmustada. Loomulikult võiks osade vanemate poiste ja ka lastevanemate suhtumine olla natuke professionaalsem. Tahaks jõuda sellele tasemele, et treener ongi päris treener, mitte sotsiaaltöötaja. See annaks jälle uue võimaluse professionaalsemalt töötada ja astuda arengus suur samm edasi. Kuid ka selle poolega teeme tööd ja püüame jõuda vanemateni ja järjest enam selgitada ka nende otsuste ning käitumise olulisust laste sportlikule arengule. Peame jõudma inimeste teadvusse nii platsil kui ka platsi ääres ja kodus. Praegu oleme kõik sotsiaaltöötajad, kuid kui ühel päeval saaks treenerid keskenduda ainult oma tööle, siis oleks arenguhüpe ilmselt päris suur.

Millised arengud on veel toimunud?

Kolmanda suure arenguna tahaks ära märkida klubi laienemise maakonda. Uued treeninggrupid on avatud Sõmerpalus, Rõuges ja Vastseliinas. Jalgpall on muutumas üha populaarsemaks ja laieneb ala kandepind, mis omakorda loob võimaluse sportlikus mõttes edasi areneda. Samuti loodan, et arenevad oma kodukoha identiteedist lähtuvad võistkonnad, nagu Rõuge ja Vastseliina Aspen. Loodan, et FC Helios saab anda suure panuse kõigi väiksemate kohtade jalgpalli arengusse.

Mitu treeningruppi ja treenerit klubis tegutseb?

Praegu on meil klubis tüdrukute ja meestega kokku 16 treeninggruppi, mida juhendavad viis treenerit. Treeninggruppides osaleb õppetöös praegu kokku umbes 300 last. Lisaks toimuvad jalgpalliringid seitsmes lasteaias, kus osaleb kokku veel umbes 150 last. Sellest aastast on kõik lapsed ka jalgpallikooli õpilased ja seega on Helios Võru Jalgpallikooli ridades kokku umbes 450 last. Oleme ilmselt suurim spordialast haridust andev huvikool Võru maakonnas.

Püüame igal aastal avada vähemalt ühe uue treeninggrupi ning soovi ja võimaluse korral laieneme veel ka mujal Võru maakonnas. Igal aastal osalevad meie treenerid täiendkoolitustel ja iga paari aasta tagant püüame ka treenerite kvalifikatsiooni tõsta. Sel aastal osales Tauno Kikas päris mahukal jalgpalliliidu koolitusel ja sai UEFA B litsentsi. Teeme kõik endast oleneva, et töö muutuks aastatega järjest professionaalsemaks.

Kui palju on klubil Võrumaal veel laienemisruumi?

Piiri seab treeningkohtade puudus, kuna talvel pole võtta saaliaegu. Suvel on ka staadionitest puudus, kuna Roosi tänava staadioni koormus on juba praegu lõhki ja ka spordikeskuse staadion ei talu suuremat koormust. Jälle tuleb mängu võlusõna „kunstmuru“, mida peame hädavajalikuks. Sellel suunal töö käib, kuid antud asjas sõltume siiski suuresti eurorahadest. Kui need õnnestub projekti raames saada, peaks Võrru peagi kerkima kunstmurukattega väljak. Vastasel juhul peaks klubi leidma ühe väga suure toetaja, kas linna või mõne ettevõtte näol, kes aitaks väljakut ehitada. Juba praegu on kunstmurukattega väljaku järele karjuv vajadus. Tegelikult oleks vaja ka sisehalli, aga see on juba väga kauge tuleviku teema.

Kas kohalikud omavalitsused ja sponsorid on teid leidnud ja toetavad?

Toetajatega on lood kogu noortespordis küllaltki kehvad. Oleme leidnud toetajaid lapsevanemate kaudu, loomulikult toetavad ka omavalitsused. Siinkohal tahakski tänada Võru linnavalitsust, Võru vallavalitsust, OÜd Valga Puu, Ekso OÜd, Maratonsporti ja Monkey Sporti, kes meid sel hooajal toetasid. Kuna klubi on kolmandiku võrra kasvanud, siis uuel hooajal peame toetajaid kindlasti juurde leidma.

Millised on klubi eesmärgid, mille poole lähiajal ja pikemas perspektiivis püüelda?

Klubi eesmärgid võib jagada kaheks. Üks eesmärk on pakkuda võimalikult paljudele jalgpalli kaudu kvaliteetset liikumisharrastust. Püüame jõuda kõigi Võru inimesteni. Jalgpall on mäng, mis on kõigi jaoks. Jalgpall ei küsi sugu, vanust, usku ega nahavärvi. Seda mõtet püüame ka endas kanda ja edasi jagada. Hea näide, et jalgpall on kõigile, on ka projekt „Väike päike“, mille käigus korraldame iga nädal jalgpallitreeningu puuetega lastele. Ka nemad väärivad võimalust sellest mängust rõõmu tunda.

Teine eesmärk lähtub sportlikust edust. Selleks on lõpuks minimaalselt Võru meeskonna viimine esiliigasse. See on pikaajaline ja väga suurt tööd, teadmisi ning raha vajav projekt, aga kuskilt peame alustama ja hea algus on juba tehtud. Loodan, et hooajaks 2020 või 2021 suudame oma eesmärgi ka ellu viia. Selleks peame aga suutma oma noori motiveerida õppima ja töötama vähemalt mingi ajani kodulinnas. Praegu lahkuvad andekad noored juba pärast põhikooli. Vaja oleks, et nad vähemalt gümnaasiumi lõpuni Võrus oleks.

Mida soovid öelda lõpetuseks?

Suur tänu kõigile, kes on meile sel hooajal pöialt hoidnud ja meid toetanud. Tänan kõiki lapsevanemaid ja lapsi ja soovin öelda, et töötame oma eesmärkide nimel kannatlikult edasi. Miski väärtuslik ei tule kergelt ja üleöö. Võti eduni on tahtejõud ja usk ka siis, kui on raske ja kõik alati ei õnnestu! Loomulikult püüame omalt poolt teha nii professionaalset tööd, kui antud tingimustes võimalik. Jalgpall igasse südamesse!