Klubi tegevjuht ja esindusmeeskonna treener Jaanus Vislapuu (pildil) võtab kokku meie tänavuse II liiga hooaja ja kiikab väheke juba ka tulevikku.


 

Kuidas Võru FC Heliose tänavuse aasta mõne lausega kokku võtaksid?

Klubile tervikuna oli väga hea aasta. Eesmärgid, mis aasta alguses seadsime, said täidetud. Läbisime litsentseerimise, sportliku poole pealt sai esindusmeeskonna programm täidetud – jõudsime II liiga põhja-idapiirkonnas esikolmikusse. Täitsime ka pealtvaatajatega seotud eesmärgi, mis oli 100+ inimest keskmiselt kodumängul – see tuli küll napilt täis, aga kõige tähtsam, et ta täis tuli. Lisaks sain UEFA A treenerilitsentsi ning meie kunstmuruväljaku ehitusel jõudsime läbirääkimistega sinnamaani, et meil on ehitaja olemas ning kevadel peaksid ehitustööd algama. Nii et kui vaadata suurt pilti ja suuremaid eesmärke, mis me seadsime, siis need said see aasta täidetud. Tõsi, kunstmuruväljakut veel pole, aga loodan, et kaua tehtud kaunikene ja järgmisel aastal see valmis saab, see on järgmise aasta eesmärk number üks.

Enne tänavuse hooaja algust ütlesid, et esikolmikukoht on võimalik ainult suure õnnestumise korral.

Kontrollmängude põhjal oli seis kohutav, samas need näitasid ka midagi, sain treenerina meeskonnast parema pildi. Ma polnud ju varem selle meeskonnaga tööd teinud ja mul ei olnud selget ettekujutust, mis mängijaid ja kus täpselt kasutada. Kontrollmängudes kasutasime hästi palju eri mängijaid, vahetasime positsioone, proovisime leida meeskonnas tasakaalu ja tundub, et läks hästi – kohe kui liigamängud algasid, said suuremad probleemid lahendatud.

Kui kontrollmängudes löödi meile kolme mänguga 10 väravat, siis hooaja peale 26 mänguga vaid 30, II liiga meie tsoonis kõige vähem. Järelikult saime need asjad pidama. Ise ei suutnud me väga palju väravaid lüüa, aga väravamomente tekitasime iga mäng piisavalt, vaid realiseerimine jäi mängijate kvaliteedi taha.

Lõpuks jõuti kõrgemale, kui ükski teine Võrumaa meeskond pärast Eesti taasiseseisvumist. Mis on edu taga?

Arvan, et kokkuvõttes tagas edu kindlasti süsteemsus, see, et igaks mänguks oli eraldi ettevalmistus. Kasutasime ka selliseid asju, mida Võrus pole varem kasutatud, näiteks nii palju kui võimalik videoanalüüsi. Väga oluline oli, et me ei pidanud kordagi mängima vähemuses või vahetusteta, minimaalselt kaks vahetust oli iga mäng olemas. Pink oli ka väheke pikem ja duublist palju kasu. Arvan, et kõik see kokku, lisaks meie toetajate panus.

Ka kodumängude atmosfäär oli ikkagi natuke teine, rohkem oli pealtvaatajaid. Mängijatel on nii kindlasti kodumängudel motivatsiooni rohkem. Jalgpall on pisiasjades kinni, sel hooajal saime kõik need kuidagi omavahel klappima.

Kas midagi jäi ka kripeldama?

See, et viimase kolme mänguga ei suutnud neid punkte ära võtta, mis olid vajalikud esiliiga üleminekumängudele pääsemiseks. Kindlasti oli oma osa sellel, et võistkonnas pole piisavalt sügavust, mingite mängijate puudumine annab tugevalt tunda. Aga lõpuks ikkagi kolmas koht, arvan, et see on praeguse seisuga väga hea.

Milline mäng eriti eredalt meelde jäi?

Kõigis mängudes oli tõuse ja mõõnu, ühtegi mängu pole võimalik 90 minutit täielikult domineerida või 90 minutit vastase surve all olla. Võib olla kõige rohkem avaldas muljet, kui võitsime siis liidriks olnud Jõgevat [SK Noorus-96] kodus 5:0. Taktikaliselt meeldis mulle ka teine mäng Jõgeva vastu võõrsil, mille võitsime 2:0, ja Merkuuri vastu kodus saadud 6:2 võit, kuigi seal mängus oli väike mõõn. Need mängud jäid võib-olla rohkem meelde ka sellepärast, et suutsime neis oma võimalused ära lüüa. Arvan, et oleksime võinud igas mängus 4–5 väravat lüüa, aga me lihtsalt ei saanud sellega hakkama.

Kahju oli kindlasti kaotatud kodumängust [Tallinna FC] Levadiaga [III-ga], just mõne mängija suhtumise poolest. Kohati jääb meil mingites mängudes tulemus natuke liiga palju kinni mängijate emotsiooni. Jalgpall on emotsionaalne mäng ja emotsiooni peab olema, aga ei tohi selle üle kontrolli kaotada. Negatiivsest küljest jäi meelde ka viimane kodumäng [Tallinna JK] Dünamoga, kus väravad löödi meile mõlema poolaja viimastel minutitel. Oleksime pidanud suutma neid poolaegade lõppe professionaalsemalt mängida, väga lihtsatest eksimustest tulid väravad.

Keda esindusmeeskonna mängijaist tasuks esile tuua?

Jalgpall on meeskonnamäng, aga ilma mingite mängijateta poleks see hooaeg selline olnud. Kindlasti oli tähtis Tommy Toomingu tulek väravasse. Ta mängis esimest aastat Võru võistkonna eest ja üldse sel tasemel, aga lõpuks jagas tsoonis nullimängude poolest esikohta. Kaitseliinis ei saa üle ega ümber Arsen Katšmazovist, tema oli üks lüli, mis paika loksus ja meie kaitsemängu kindlaks tegi. Siis veel Reijo Künnapuu, Raul Rebane oli poolkaitses kindlasti võtmemängija. Nemad on see selgroog, mille ümber kogu ülejäänud meeskonna mäng kujunes.

Ründeliinist on kedagi raske esile tuua, sest liiga esimesest seitsmest meeskonnast oleme ainsad, kel oma meest väravaküttide esikümnes pole (parimana jagas 12 väravat löönud kait Hinn 12.–14. kohta). See on ilmselt ka üks põhjuseid, miks meil lõpuks napilt puudu jäi, et kõrgemale jõuda.

Milliste eesmärkidega Võru FC Helios uut hooaega II liigas alustab?

Jalgpallis on palju näiteid, et üks aasta oled tipus ja järgmine juba täiesti põhjas, aga arvan, et kui jätkame enam-vähem sama koosseisuga ja pigem otsime mängijaid veel väljaspoolt juurdegi, siis mängime II liiga tipus ka järgmine aasta.

Seega on meeskonda oodata täiendusi?

Pikem pink on alati hea, kui igasse liini ühe kvaliteetse mängija juurde saaks, oleks super. Kõige rohkem loodan, et leiame korraliku tipuründaja.

Mida klubi korraldusliku poole pealt saab juurde panna?

Meil on küll väga head toetajad Borg Kinnisvara ja Nordmetallik, aga sportlikku taseme tõstmiseks oleks finantsilist tuge natuke rohkem vaja. Just selle eesmärgiga, et saaksime talvel rohkem täismõõtmetes väljakul mängida. Eelmisel aastal mängisime Tallinnas sisehallis kaks mängu ja Tartus väljas ühe, aga ideaalis näeksin enne hooaja algust ikkagi 5-6 kontrollkohtumist, eriti kui tuleb uusi mängijaid ja on vaja meeskonnamängu paika loksutada. Hea oleks korraldada ka mõni lühemat sorti laager, kus saaks meeskonnaga taktikalisi käike läbi käia.

Väga loodan ja tahan, et saaksime rohkem koos treenida, aga see on keeruline. Loodan väga, et need mängijad, kes Tallinnas, saavad käia EJLi ühistreeningutel ja siis meie saame oma Võru mängijatega siin koos korralikult trenni teha. Kui saame enne hooaja algust piisavalt kokkumängu harjutada, peaks tulema hea kompott.

Millal ettevalmistus uueks hooajaks algab?

Praegu on off-season, tõsisem ettevalmistus hakkab pihta uue aasta algusest.

Kodumängude keskmise publikuarvu poolest edestasid Heliost tänavu vaid meistriliiga tiimid, neli esiliiga meeskonda ja III liigas mänginud Põhja-Tallinna JK Volta. Kuidas Võrus veelgi rohkem publikut staadionile meelitada?

Mängude korraldamine läheb muidugi täishooga edasi ja võib-olla proovime uuel aastal ka mõnda uut nippi. Võrumaa spordisõbrad teavad juba hästi, kes me oleme ja mida teeme, nüüd oleks vaja ka spordist kaugemal olevate inimesteni jõuda.