2. november 2017

Jaanus Vislapuu: klubil oli väga hea aasta

Klubi tegevjuht ja esindusmeeskonna treener Jaanus Vislapuu (pildil) võtab kokku meie tänavuse II liiga hooaja ja kiikab väheke juba ka tulevikku.


 

Kuidas Võru FC Heliose tänavuse aasta mõne lausega kokku võtaksid?

Klubile tervikuna oli väga hea aasta. Eesmärgid, mis aasta alguses seadsime, said täidetud. Läbisime litsentseerimise, sportliku poole pealt sai esindusmeeskonna programm täidetud – jõudsime II liiga põhja-idapiirkonnas esikolmikusse. Täitsime ka pealtvaatajatega seotud eesmärgi, mis oli 100+ inimest keskmiselt kodumängul – see tuli küll napilt täis, aga kõige tähtsam, et ta täis tuli. Lisaks sain UEFA A treenerilitsentsi ning meie kunstmuruväljaku ehitusel jõudsime läbirääkimistega sinnamaani, et meil on ehitaja olemas ning kevadel peaksid ehitustööd algama. Nii et kui vaadata suurt pilti ja suuremaid eesmärke, mis me seadsime, siis need said see aasta täidetud. Tõsi, kunstmuruväljakut veel pole, aga loodan, et kaua tehtud kaunikene ja järgmisel aastal see valmis saab, see on järgmise aasta eesmärk number üks.

Enne tänavuse hooaja algust ütlesid, et esikolmikukoht on võimalik ainult suure õnnestumise korral.

Kontrollmängude põhjal oli seis kohutav, samas need näitasid ka midagi, sain treenerina meeskonnast parema pildi. Ma polnud ju varem selle meeskonnaga tööd teinud ja mul ei olnud selget ettekujutust, mis mängijaid ja kus täpselt kasutada. Kontrollmängudes kasutasime hästi palju eri mängijaid, vahetasime positsioone, proovisime leida meeskonnas tasakaalu ja tundub, et läks hästi – kohe kui liigamängud algasid, said suuremad probleemid lahendatud.

Kui kontrollmängudes löödi meile kolme mänguga 10 väravat, siis hooaja peale 26 mänguga vaid 30, II liiga meie tsoonis kõige vähem. Järelikult saime need asjad pidama. Ise ei suutnud me väga palju väravaid lüüa, aga väravamomente tekitasime iga mäng piisavalt, vaid realiseerimine jäi mängijate kvaliteedi taha.

Lõpuks jõuti kõrgemale, kui ükski teine Võrumaa meeskond pärast Eesti taasiseseisvumist. Mis on edu taga?

Arvan, et kokkuvõttes tagas edu kindlasti süsteemsus, see, et igaks mänguks oli eraldi ettevalmistus. Kasutasime ka selliseid asju, mida Võrus pole varem kasutatud, näiteks nii palju kui võimalik videoanalüüsi. Väga oluline oli, et me ei pidanud kordagi mängima vähemuses või vahetusteta, minimaalselt kaks vahetust oli iga mäng olemas. Pink oli ka väheke pikem ja duublist palju kasu. Arvan, et kõik see kokku, lisaks meie toetajate panus.

Ka kodumängude atmosfäär oli ikkagi natuke teine, rohkem oli pealtvaatajaid. Mängijatel on nii kindlasti kodumängudel motivatsiooni rohkem. Jalgpall on pisiasjades kinni, sel hooajal saime kõik need kuidagi omavahel klappima.

Kas midagi jäi ka kripeldama?

See, et viimase kolme mänguga ei suutnud neid punkte ära võtta, mis olid vajalikud esiliiga üleminekumängudele pääsemiseks. Kindlasti oli oma osa sellel, et võistkonnas pole piisavalt sügavust, mingite mängijate puudumine annab tugevalt tunda. Aga lõpuks ikkagi kolmas koht, arvan, et see on praeguse seisuga väga hea.

Milline mäng eriti eredalt meelde jäi?

Kõigis mängudes oli tõuse ja mõõnu, ühtegi mängu pole võimalik 90 minutit täielikult domineerida või 90 minutit vastase surve all olla. Võib olla kõige rohkem avaldas muljet, kui võitsime siis liidriks olnud Jõgevat [SK Noorus-96] kodus 5:0. Taktikaliselt meeldis mulle ka teine mäng Jõgeva vastu võõrsil, mille võitsime 2:0, ja Merkuuri vastu kodus saadud 6:2 võit, kuigi seal mängus oli väike mõõn. Need mängud jäid võib-olla rohkem meelde ka sellepärast, et suutsime neis oma võimalused ära lüüa. Arvan, et oleksime võinud igas mängus 4–5 väravat lüüa, aga me lihtsalt ei saanud sellega hakkama.

Kahju oli kindlasti kaotatud kodumängust [Tallinna FC] Levadiaga [III-ga], just mõne mängija suhtumise poolest. Kohati jääb meil mingites mängudes tulemus natuke liiga palju kinni mängijate emotsiooni. Jalgpall on emotsionaalne mäng ja emotsiooni peab olema, aga ei tohi selle üle kontrolli kaotada. Negatiivsest küljest jäi meelde ka viimane kodumäng [Tallinna JK] Dünamoga, kus väravad löödi meile mõlema poolaja viimastel minutitel. Oleksime pidanud suutma neid poolaegade lõppe professionaalsemalt mängida, väga lihtsatest eksimustest tulid väravad.

Keda esindusmeeskonna mängijaist tasuks esile tuua?

Jalgpall on meeskonnamäng, aga ilma mingite mängijateta poleks see hooaeg selline olnud. Kindlasti oli tähtis Tommy Toomingu tulek väravasse. Ta mängis esimest aastat Võru võistkonna eest ja üldse sel tasemel, aga lõpuks jagas tsoonis nullimängude poolest esikohta. Kaitseliinis ei saa üle ega ümber Arsen Katšmazovist, tema oli üks lüli, mis paika loksus ja meie kaitsemängu kindlaks tegi. Siis veel Reijo Künnapuu, Raul Rebane oli poolkaitses kindlasti võtmemängija. Nemad on see selgroog, mille ümber kogu ülejäänud meeskonna mäng kujunes.

Ründeliinist on kedagi raske esile tuua, sest liiga esimesest seitsmest meeskonnast oleme ainsad, kel oma meest väravaküttide esikümnes pole (parimana jagas 12 väravat löönud kait Hinn 12.–14. kohta). See on ilmselt ka üks põhjuseid, miks meil lõpuks napilt puudu jäi, et kõrgemale jõuda.

Milliste eesmärkidega Võru FC Helios uut hooaega II liigas alustab?

Jalgpallis on palju näiteid, et üks aasta oled tipus ja järgmine juba täiesti põhjas, aga arvan, et kui jätkame enam-vähem sama koosseisuga ja pigem otsime mängijaid veel väljaspoolt juurdegi, siis mängime II liiga tipus ka järgmine aasta.

Seega on meeskonda oodata täiendusi?

Pikem pink on alati hea, kui igasse liini ühe kvaliteetse mängija juurde saaks, oleks super. Kõige rohkem loodan, et leiame korraliku tipuründaja.

Mida klubi korraldusliku poole pealt saab juurde panna?

Meil on küll väga head toetajad Borg Kinnisvara ja Nordmetallik, aga sportlikku taseme tõstmiseks oleks finantsilist tuge natuke rohkem vaja. Just selle eesmärgiga, et saaksime talvel rohkem täismõõtmetes väljakul mängida. Eelmisel aastal mängisime Tallinnas sisehallis kaks mängu ja Tartus väljas ühe, aga ideaalis näeksin enne hooaja algust ikkagi 5-6 kontrollkohtumist, eriti kui tuleb uusi mängijaid ja on vaja meeskonnamängu paika loksutada. Hea oleks korraldada ka mõni lühemat sorti laager, kus saaks meeskonnaga taktikalisi käike läbi käia.

Väga loodan ja tahan, et saaksime rohkem koos treenida, aga see on keeruline. Loodan väga, et need mängijad, kes Tallinnas, saavad käia EJLi ühistreeningutel ja siis meie saame oma Võru mängijatega siin koos korralikult trenni teha. Kui saame enne hooaja algust piisavalt kokkumängu harjutada, peaks tulema hea kompott.

Millal ettevalmistus uueks hooajaks algab?

Praegu on off-season, tõsisem ettevalmistus hakkab pihta uue aasta algusest.

Kodumängude keskmise publikuarvu poolest edestasid Heliost tänavu vaid meistriliiga tiimid, neli esiliiga meeskonda ja III liigas mänginud Põhja-Tallinna JK Volta. Kuidas Võrus veelgi rohkem publikut staadionile meelitada?

Mängude korraldamine läheb muidugi täishooga edasi ja võib-olla proovime uuel aastal ka mõnda uut nippi. Võrumaa spordisõbrad teavad juba hästi, kes me oleme ja mida teeme, nüüd oleks vaja ka spordist kaugemal olevate inimesteni jõuda.

22. oktoober 2017

Pääs esiliiga üleminekumängudele
jäi vaid ühe võidu kaugusele

Tänasest väravateta viigist võõrsil Maardu Unitediga jäi väheks, et esiliiga üleminekumängudele pääseda, kuid II liiga põhja-idapiirkonna kolmas koht on ikkagi meie esindusmeeskonna senine parim saavutus. Ka pole pärast Eesti taasiseseisvumist ükski teine Võrumaa jalgpallimeeskond Eesti meistrivõistlustel nii kõrgele küündinud.

Maardus peetud mängu esimesel poolajal oli üritavamaks pooleks kodumeeskond, ent suurt ohtu väravale väljakuperemehed ei kujutanud. Meie tulistasime vastaste väravat vaid kahel korral, kuid mõlemad Eduard Desjatski löögid tõrjus Maardu puurilukk. Poolaja lõpus pääsesime korra ka kiirrünnakusse, kuid seegi üritus luhtus.

„Mäng oli võitluslik, nagu arvata võis. Esimesel poolajal mängiti küllaltki kinniselt. Vastane oli keskväljal palliga meist pisut parem ja suutis mitu korda meie pressingu alt välja tulla, ju ei olnud see siis seekord meeskondlikult piisaval tasemel. Mõlemal võistkonnal oli paar võimalust värav lüüa ja päris poolaja lõpus oli meil ka üks täiesti kindel võimalus, mida me kahjuks realiseerida ei suutnud,” kommenteeris treener Jaanus Vislapuu.

Pärast vaheaega tegutsesime märksa isukamalt. Võõrustajad tegid vigu ja korjasid kollaseid kaarte, mängu lõpus langes Maardu meeskond täielikult oma värava alla. Surusime, kuid millestki jäi ikka puudu ja väravat ei tulnud. Vahetusest mängu tulnud Kristjan Moks lõi poolaja keskel peaga napilt mööda ning mängu lõpus sai tema ohtlikule löögile käed vahele Maardu väravavaht. Teine vahetusmees Mait Raha otsustas heal positsioonil olles pealelöögi asemel veel edasi sööta ning seegi olukord nurjus.

„Teisel poolajal võtsime oluliselt rohkem riske, hakkasime kõrgelt pressima ning läksime üle 4-3-3 asetusele. Selle tulemusena sai vastane ka kaks korda väga ohtlikult kontrasse tulla, kuid õnneks oli [väravavaht] Mihkel [Liping] tasemel ja ka löögid ei õnnestunud vastastel kõige paremini. Sama peab kahjuks ütlema meie kohta. Kuigi väga häid võimalusi oli omajagu, ei suutnud me väravat lüüa. Paar korda tõi vastaste väravaht ulmeliselt palli ristnurgast ja lati alt ära ja mitu väga head võimalust puterdasime ise, jõudmata korraliku löögini,” rääkis Vislapuu.

Lõpuvile kõlades oli selge, et teisest kohast jäime ilma. „Peab tõdema, et meie kõige suurem valulaps kogu hooaja vältel maksis meile viimases mängus eriti valusalt kätte. Pole lihtsalt kvaliteetseid ründajaid, kes head võimalused ära lööks,” ütles Vislapuu. „Väga kahju, et me ei suutnud viimasest kolmest mängust vajalikku kolme punkti kätte saada ja üleminekumängudele jõuda. Kolmas koht tabelis on reaalsus, ju me siis polnud veel päris valmis kõrgemale tasemele liikuma.”

Hooaja 26 mängust võitis meie esindusmeeskond 15, viigistas neli ja kaotas seitse. Väravaid löödi ise 55 ja endale lubati neid lüüa 30.

„Kirjutasime sel aastal tükikese ilusat jalgpalliajalugu. Lihtsalt oleks soovinud, et see oleks olnud veel ühe peatüki võrra pikem,” sõnas Vislapuu. „Järgmine aasta loodame meeskonna kvaliteeti tõsta ja teha asju veel paremini.”

Vislapuu tänas südamest kõiki toetajaid, koostööpartnereid ja mängudel käinud publikut. „Tänu teile oli meil väga äge hooaeg!” sõnas ta.

14. oktoober 2017

Kaotus jättis üleminekumängudele pääsemise suhtes otsad lahti

Esindusmeeskonna tänane 1:2 kaotus Tallinna JK Dünamole jättis II liiga põhja-idapiirkonnast esiliiga B-tasandi üleminekumängudele pääseja järgmisel nädalavahetusel toimuva viimase vooru otsustada.

Esikoha ja otsepääsme esiliigasse on endale juba taganud Tallinna JK Legion, aga teise koha pärast käib äge võitlus kolme meeskonna vahel. Meil on enne viimast vooru punkte 48. Tallinna FC Levadia III ja Lasnamäe FC Ajax jäävad maha kolme punktiga, kuid mõlemal on eelviimase vooru mäng veel pidamata. Väheke hingamisruumi annab meile tõsiasi, et võrdsete punktide korral me konkurente edestaksime, kuid viimane mäng järgmisel pühapäeval võõrsil Maardu Unitediga on nii või teisiti vaja kindlasti võita.

Treener Jaanus Vislapuu sõnul kujunes mäng Dünamoga oodatult raskeks. Kevadel võitis Helios Tallinnas küll 4:0, kuid viimases viies liigamängus vaid võite tunnistanud vastane oli oma ridu suvises üleminekuaknas täiendanud ja tuli Võrru parimas koosseisus.

Meil endal oli seekord probleeme kaitseliini komplekteerimisega. „Eeldatavat koduväljakueelist ei suutnud me samuti kasutada, kuna tundus, et nemad said märjal ja pehmel väljakul oma söödumängu ilusti käima, aga meie eksisime väga palju lihtsates olukordades,” lisas Vislapuu.

Meie esimese poolaja esitus jäi selle hooaja kodumängude kõige kehvemaks. Külalised ründasid mitu korda ohtlikult, tabasid korra posti ja lõid poolaja lõpus ka juhtvärava. Sellega sai hakkama Dünamo nigeerlane Arome Julius Onogu, kes vasakult äärelt piki otsajoont värava alla puges ja löögile pääses. Muidu kogu kohtumise hästi mänginud ning oma tõrjetega meid korduvalt päästnud väravavaht Mihkel Liping ebaõnnestus püüdmisel ning pall lipsas ta sülest väravasse.

„Keskväljal mängu ehitamine ei õnnestunud esimesel poolajal üldse, ka duelle võitsid vastased,” ütles Vislapuu. „Vaheajal rääkisime, et peame keskväljal palli võitma ja selle kiiremini ründetsooni mängima.”

Tegutsemine paraneski. Initsiatiiv saadi enda kätte, mehed võitlesid ja 55. minutil jõuti ka viigini – Jürgen Kolk tsenderdas paremalt äärelt värava alla, Dünamo kaitsja eksis palli puhtaks löömisel ning jaole jõudnud Raul Rebane suskas palli väravavõrku. Seitse-kaheksa minutit hiljem oli Kolgil suurepärane võimalus Helios ette viia, kui ta Rebaselt jooksu peale suurepärase söödu sai, kuid üks-üks-olukorras ei õnnestunud palli üle Dünamo väravavahi tõsta.

Järgenud lahtises mängus oli võimalusi mõlemal poolel, ent lõpuks jäid peale ikkagi vastased. Mõni minut enne lõpuvilet tegi Kristjan Kimmel trahvikastis vea ning 11 meetri karustuslöögi realiseerinud Onogu vedas Dünamo võidule.

„Poolaja keskel läks mäng liiga lahtiseks, organiseeritus kadus. Jätsime kasutamata mitu kindlat võimalust ja seejärel sai juba vastane mitu korda ohtlikult löögile, tabas latti või posti. Mäng muutus lotoks, kust pikema kõrre tõmbas Dünamo. Kahju, et sellisest penaltist mängu viimastel minutitel pidime kaotuse vastu võtma, aga see on jalgpall ja kehtib vana tõde, kui ise ei löö, lüüakse sulle,” rääkis Vislapuu.

Kui täna midagi positiivset esile tuua, siis publikuarvu – see oli 159 ehk meie esindusmeeskonna selle aasta kodumängude rekord.

„Tänan kõiki meeskonda toetama tulnud inimesi!” sõnas Vislapuu. „Loodan, et kõik mängijad on viimaseks mänguks vigastustest taastunud ja saame kokku hea koosseisu, et vajalik võit võtta.”


Meie meestel tuli teist mängu järjest platsilt kaotusega lahkuda.

7. oktoober 2017

Levadia III meeskonnale jäädi kindlalt alla

II liigas kaotas esindusmeeskond täna Tallinnas küll 1:4 FC Levadia III meeskonnale, kuid esiliiga üleminekumängudele viiv teine koht on kaks vooru enne turniiri lõppu veel ikkagi meie meeste käes.

Levadia mängis küll kümnekesi, aga saatis platsile neli oma esiliigas mängiva U21 võistkonna meest ning see avaldus peagi ka mängupildis – jäime 10. minutil kaotusseisu ning 29. minutil tuli pall teist korda väravast välja korjata. Paar võimalust oli meilgi, kuid üks olukord mängiti selgelt üle, kui soodsalt kohalt peale löömise asemel otsustati veel sööta, ning kasu polnud ka karistuslöögist, mis saadi siis, kui Levadia väravavaht palli püüdes sellega väljaspool karistusala maandus. 39. minutil sooritas hoopis Levadia kiire kontrarünnaku ja lõi oma kolmanda värava.

Teise poolaja algus oli mõlemalt poolt unine. 61. minutil tõstis Levadia palli kasti, kust see peaga väravasse kõmmutati. Võõrustajad juhtisid 4:0 ning Erik Utgofil oli kirjas kübaratrikk.

Viis-kuus minutit hiljem oli meil hea võimalus, kuid Hinnilt suurepärase söödu saanud Kert Joakit kõmmutas veidi üle värava. Levadia muutus suures eduseisus veidike lohakaks ning üritasime seda ära kasutada, kuid esialgu tulutult – Teet Tarrose löögi tõrjus vastaste väravavaht, kaitseliini taha hea palli saanud Hinni puude läks pikaks ja puurivaht jõudis jaole. 79. minutil tuli siiski auvärav, kui paremalt äärelt tsenderdusega Hinn leiti ja viimane peaga skooris.

II liiga põhja-idapiirkonna esikoha ja pääsu järgmiseks hooajaks esiliiga B-tasandile kindlustas endale Tallinna JK Legion, kes konkurentidele püüdmatu. Meie edumaa lähimate jälitajate ees on kolm punkti.

Järgmisel laupäeval peame turniiri viimase kodumängu, võõrustades tabeli seitsmendat, Tallinna JK Dünamot. Mäng Võru spordikeskuse staadionil algab kell 15.

30. september 2017

Teist vooru järjest ülitähtis võit!

Esindusmeeskond surus põlvili juba teise lähikonkurendi järjest – Tartu FC Merkuur mängiti täna Võrus üle numbritega 6:2 (4:0). Oleme nüüd juba tosin mängu järjest kaotuseta ning II liiga põhja-idapiirkonnas endiselt teisel kohal.

„Võit oli väga oluline ja võitleme üleminekumängudele viiva koha eest lõpuni. Midagi lihtsat ees ei oota, aga anname endast parima!” ütles meeskonna treener Jaanus Vislapuu.

Arvestades vastase varasemaid tulemusi ja taset, ootas ta võrdset mängu. „Koosseis oli meil korralik, aga mõned mängijad kimpus vigastustega, millest tingitult ei saanud nad kogu mängu kaasa teha,” lisas Vislapuu.

Helios pääses juba 8. minutil Siim Salandu väravast juhtima, söödu andis paremalt äärelt värava alla Jürgen Kolk. „Kuna saime alguses kiire värava, pidi vastane oma mängu rohkem avama ja olime valmis nende eksimusi ära kasutama. Merkuur mängis väga lahtist jalgpalli ja ilmselt lootis sellele, et ükskõik kui palju meie lööme, nemad löövad rohkem. See plaan läks aga vett vedama, kuna suutsime esimesel poolajal ise domineerida ja neli väravat lüüa,” rääkis Vislapuu.

Mängu teise tabamuse sai oma nimele Mait Raha, kes 17. minutil üksi läbi pääses ja palli üle Merkuuri väravavahi tõstis. 23. minutul tehti meie meeste vastu trahvikastis viga ning Kait Hinn kasvatas penaltist võõrustajate eduseisu. Ilusa punkti esimesel mängupoolele pani Raul Rebane, lüües poolaja viimasel minutil ligi 25 meetrilt otse karistuslöögist vasakusse väravanurka 4:0.

„Merkuuri vaevas sama probleem, mis meid kevadel nende vastu mängides – kohal polnud parim koosseis.Vaatamata sellele suutsid nad veel teise poolaja keskel mängu tagasi tulla, kui kiirelt kaks väravat lõid ja meie kaitseliini surve alla panid,” ütles Vislapuu.

Pärast esimest poolaega vahetati välja äsja vigastuspausilt naasnud Rebanee ning siis, kui teist poolaega sai mängitud veerand tundi, ka hüppeliigese vigastusega platsil olnud Arsen Katšmazov. „Pärast kaht sunnitud vahetust jäime tagant palli üles toomisega hätta. Pallita mängides olime passiivsed ja lasime vastastel liiga vabalt tegutseda,” tõdes Vislapuu.

Merkuuri kaks täistabamust 63. ja 65. minutil, millest esimene kanti protokolli Janek Siska omaväravana, olid äratuskellaks ning mehed suutsid end uuesti kokku võtta. 79. minutil lõi Marek Jenas peaga 5:2, mis pinged maha võttis ja külalised üsna lootusetusse seisu jättis. Mängu lõpus oli meil veel mitu päris head võimalust ning 90. minutil lõi vastaste väravavahiga silmitsi pääsenud Eduard Desjatski kuuendagi värava.

Vislapuu tänas kõiki jaheda ilma kiuste kohale tulnud toetajaid ja fänne ning lisas, et loodab viimasel kodumängul kahe nädala pärast näha täismaja.

Liigas on liidrikohal Tallinna JK Legion, kel meie ees kolmepunktine edu ja üks mäng veel ka varuks. Jälitajatest on õnnestunud veidi ette rebida – Tallinna FC Levadia III edestame kuue, ühe mängu vähem pidanud Jõgeva SK Noorus-96 seitsme ja Merkuuri kaheksa punktiga.

Mängida jääb veel kolm vooru. Nädala pärast sõidame Tallinna külla Levadia III-le.


Väravaarve avas täna Siim Salandu (vasakul) ja sellele sepistati usinalt lisa – Tartu Merkuur alistati 6:2.