19. november 2017

U15 poisid ja U13 tüdrukud olid tublid

Meie U15 poisid saavutasid eile FC Elva Indoor Cupil teise ja U13 tüdrukud Premium Cupil neljanda koha.

Nõo spordihoones toimunud Elva Indoor Cupil alistasid meie poisid alagrupis Põlva Lootose 9:0 ja DFK Parusi (Venemaa) 2:1 ning kaotasid Keila JK-le 1:3. Poolfinaalis võideti FC Elvat 7:3, finaalis jäädi 0:3 alla Tartu Santosele.

Premium Cupil Lähtes tulid tüdrukud alagrupis JK Saarepiiga järel teiseks, omavahel tehti väravateta viik. Veerandfinaalis võideti Rakvere Tarvast 4:1. Poolfinaalis kaotati hiljem turniiri võitnud Viimsi MRJK-le ning 3.-4. koha mängus 0:3 ka Saarepiigale.

9. november 2017

Esimene meie treener sai UEFA A litsentsi

Võru FC Heliose tegevjuht ja klubi esindusmeeskonna juhendaja Jaanus Vislapuu omandas tänavu Eesti Jalgpalli Liidus (EJL) toimunud koolitusel UEFA A kategooria treenerilitsentsi.

Jaanuaris alanud ja septembrini kestnud kursuse maht oli 240 akadeemilist tundi. „Hästi palju oli analüütilist poolt, kus mindi mänguanalüüsiga süvitsi detailidesse. Õppisime, kuidas nii oma kui ka vastaste mängu analüüsida, leida üles võtmekohad ja probleemid, ning kuidas siis oma mängu treeningutega muuta või konkreetsel juhul mängus taktikaliselt toimida,” ütles Vislapuu.

Koolitusel räägiti amatööride ja tipptasemel noormängijate treeningute planeerimisest ja läbiviimisest ning analüüsiti nii Eesti täiskasvanute kui ka noorte tippvutti. „Ma ise pole tipptasemel jalgpallur kunagi olnud, nüüd sai lähedalt näha, missugune on see mängutempo ja kui kiiresti vahelduvad olukorrad, kuhu me tegelikult ka Võrus peaksime jõudma,” lausus Vislapuu. „Nägin, et teeme siin tegelikult ikkagi enam-vähem õigeid asju, oleme õigel teel. Kindlasti annab litsentsi omandamine enesekindlust juurde.”

Põhikoolitaja oli EJLi koolitusosakonna juht Karel Voolaid, periodiseerimist luges Indrek Koser Tartu Tammekast. Koolitusel osalesid mitmed Eesti jalgpalli mõistes tipptegijad, näiteks Joel Lindpere, Sander Post, Sergei Bragin, Andrei Kalimullin.

„Kui nendega seal koos käid ja näed, kuidas nemad asju teevad ja juhendavad, see annab palju juurde. Tegime palju grupitöid ja suhtlesime üksteisega tihedalt, väga palju oli arutamist,” sõnas Vislapuu. Kõige keerulisem oli tema sõnul leida mängudes üles probleemsed kohad ja neile töötavad lahendused.

„Ka meie II liiga tänavusele hooajale tagasi vaadates olen mõelnud, mis asju oleks võinud kuskil natuke teistmoodi teha. Samas on fakt, et mängijate arv meil on piiratud, kvaliteet selline nagu ta on. Treenerina tahaks, et oleks alati veel mingi lisakäik võtta, aga peame töötama nende meestega, kes meil on,” ütles Vislapuu.

Teisest Võru Heliose treeneritest on Tauno Kikasel ja Vjatšeslav Vassilenkol UEFA B litsents, Sandra Londonil lastejalgpalli oma. Praegu keegi koolitustel ei käi, aga klubi teeb tööd selle nimel, et kõik treenerid saaksid litsentseeritud ja end pidevalt täiendaksid.

Vislapuu tõdes, et kindlasti võiks klubis olla rohkem treenerid ja just kvalifitseeritud treenereid. „Kui kunstmurustaadioni valmis saame, otsime kindlasti treenereid juurde ja kui Võrust ei leia, siis proovime inimesi väljaspoolt sisse tuua. Meil on vaja nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti ja kui ei ole esimest, pole ka teist. Peame saavutama mingi taseme ja sealt vaikselt ülespoole rühkima,” rääkis ta.


Jaanus Vislapuu vastne UEFA A treeneridiplom.

7. november 2017

Järelkasvumeeskonnad liiguvad õigel teel

Meie noorte jalgpallurite tänavusele hooajale pani klubi juht Jaanus Vislapuu koondhindeks priske nelja plussiga.

„Ma üldse ei vaataks tulemusi, vaid seda, kuidas meie noored on mängima hakanud. Oleme suhteliselt väike klubi, aga meie mängijad mängivad julgelt ja enesekindlalt palliga. Jääme mingites elementides [suurematele klubidele] alla, aga me ei karda, tekitame palju väravaolukordi, mängime individuaalselt meisterlikult, kasutame palju keskvälja – noored mängivad head jalgpalli. Seda, et nii püüame mängida, karistatakse sageli ära, sest eksimusi tuleb ikka sisse, aga kui noorteklassis ei julge riskida, proovida ja õppida, siis sinust ei saagi kunagi head jalgpallurit,” rääkis ta.

Vislapuu sõnul tuleb edasi töötada selles suunas, et noored mängiksid palju palliga ja julgelt söödumängu ning ei kardaks eksida. „Palju on nappe kaotusi, samas kui mängupildilt oleme tihti vastastega võrdsed või isegi domineerivam pool. Olen sellise asjade käiguga rahul, kuna noorteklassides ei saa tulemust üle tähtsutada. Tähtis on võime palliga mängida ja palju väravaolukordi luua,” ütles ta.

Kokku oli Võru FC Helios tänavu Eesti noorte meistrivõistlustel esindatud seitsme meeskonnaga, lisaks mängisid vanemad tüdrukud naiste rahvaliigas.

Mängupilt on kohati hea, aga alati saab paremini

U16 meeskond (16 mängu, 5 võitu, 4 viiki, 7 kaotust, väravad 25–35) tuli omaealiste II liigas üheksa meeskonna seas kuuendaks. Lõviosa punktidest teeniti sügisringis. „Sügisel oli mängupilt tunduvalt parem. Saime suvel Gerrit Ziugandi näol hea täienduse, mis muutis meie mängu ründavaks, ja ka sobiliku taktika saime siis lõpuks enam-vähem paika,” ütles meeskonna treener Vjatšeslav Vassilenko.

Tema sõnul võiks paar selle vanuseklassi poissi end tuleval aastal juba täiskasvanute seas proovida. „Paar kandidaati on, aga las nimed jäävad esialgu saladuseks, vaatame kuidas nad end uue hooaja alguses näitavad,” sõnas Vassilenko.

U15 poisid (18 mängu, 8 võitu, 1 viik, 9 kaotust, väravad 45–30) said oma vanuseklassi II liiga tugevamal tasandil kaheksanda koha. Seejuures võideti nii esikoha võitnud Keila JK-d kui ka teiseks tulnud JK Loo võistkonda ning kolmanda koha saanud JK Kärdla LM-ile kaotati napilt viimase minuti väravast.

„Me ei jäänud üheski mängus palliga mängu poolest vastastele alla, pigem suutsime isegi palliga teravamad olla ja rohkem olukordi tekitada. Muidugi oleksime võinud võimalusi paremini realiseerida, aga kuna meil on küllaltki väikesed mängijad, siis jäi tulemuse saavutamine natuke füüsise taha,” kommenteeris Vislapuu.

Sellest vanuseklassist käis mitu poissi tänavu 2004. aastal sündinute talenditreeningul ning Aimar Vendelin ja Richard Lepp 2003. aastal sündinud poiste koondise kogunemistel.

U13 meeskond (18 mängu, 8 võitu, 4 viiki, 6 kaotust, väravad 32–34), mida nagu kaks aastat vanemaidki juhendasid Vislapuu ja Arsen Katšmazov, mängis esmalt regionaalses grupis, mille järel võistkonnad vastavalt tugevusele ümber grupeeriti. Tuleval aastal ootab juba neidki liigasüsteem.

„Poisid mängisid palju palliga ja lõid väravaid, aga meilegi löödi päris palju – see on paratamatu, kui tahad ise palliga rohkem mängida. Jään võistkonnaga väga rahule. Alati saab küll paremini, aga selle nimel töötamegi edasi, et veel paremini teha,” ütles Vislapuu.

Nooremad poisid arenevad

U12 poistele (18 mängu, 5 võitu, 2 viiki, 11 kaotust, väravad 42–39) sattus väga tugev ja ühtlane alagrupp. Treener Tauno Kikase sõnul libises mitu mängu napilt käest (viis kohtumist kaotati ühe väravaga), aga mängus oldi ilusti sees ning üritati ja taheti mängida tänapäevast ja loogilist jalgpalli. Kahjuks jäeti palju häid momente kasutamata, samas kui endale lubati lüüa mitmeid rumalaid väravaid.

Korduvalt sai saatuslikuks ka väiksele kohale nii tavaline napp mängijatevalik. „Kui kõik poisid olid kohal, mängisime kõikidega kui võrdne võrdsega. Samas kui üks või kaks mängijat puudus, oli kohe palju raskem. Õnneks on kõik poisid tahtmist täis ja proovime loodetavasti viimaseks jääval siseperioodil saalis kuidagi hakkama saada, et siis uuel hooajal juba uue hooga jätkata,” lisas ta.

U11 meeskond (16 mängu, 6 võitu, 3 viiki, 7 kaotust, väravad 41–45) sai oma esimesel täispikal hooajal kenasti hakkama, mängud olid võrdsed ja tasavägised. „Mõnest vastasest olime palliga natukene paremad ja saime rohkem mängu ülesehitust harjutada, mõne vastu jäime raskustesse ja pidime olude sunnil rohkem kaitsetööd tegema. Tervikuna olid poisid tublid ja hooaja eel koos seatud eesmärgid said täidetud,” ütles Kikas.

U10 poisid mängis tänavu viimast aastat n-ö turniirisüsteemis. „Oleks tahtnud juba see hooaeg neile rohkem mänge saada. Poisid mängisid alati innu ja kirega. Kohati oli mängupilt juba täitsa mängu moodi, ent teisel hetkel tuli sisse väga lihtsaid vigu, mis sellises vanuses täiesti loomulik,” rääkis Kikas.

U9 meeskond mängis oma vanuseklassi madalamal tasandil ja seal jäi konkurents väheke lahjaks, aga tuleval aastal saavad poisid end juba tugevamate vastaste vastu proovile panna.

Klubi noorimad ehk U8 poisid alustavad Eesti noorte meistrivõistlustel mängmist tuleval aastal. Tänavu tehti turniiridel esimesi samme ning treener Sandra Londoni sõnul hakkavad poisid tasapisi juba mängu mõistma ja koostööd tegema.

Tüdrukud on tublid

Heliose vanemad tüdrukud (10 mängu, 5 võitu, 1 viik, 4 kaotust, väravad 39–10) tegid naiste rahvaliigas korraliku hooaja ning tulid oma alagrupis kuue naiskonna seas kolmandaks. Seejuures löödi alagrupimängudes kogu liiga peale kõige rohkem väravaid. „Kahjuks kaotasime mõned väga olulised mängud, mis ei lubanud meil play-offi jõuda, aga mängupilt oli päris hea – lükati ilusti söötu ja löödi väravaid,” ütles naiskonda juhendav Vassilenko.

Naiskonda kimbutasid tänavu küll koosseisuprobleemid, aga kui vähegi võimalik, tahetakse tuleval aastal rahvaliigas jätkata.

Heliose nooremad (2004.–2007. a sünd) tüdrukud mängisid tänavu mitmel turniiril ning näitasid kohati päris head mängu. Treener Sandra Londoni sõnul on tüdrukud tublid trenniskäijad ja nende jalgpallihuvi suur.

„Peame uuel aastal vaatama, kas saame oma tüdrukute võistkonna esimest korda ka Eesti noorte meistrivõistlustele välja panna. 100% lubada ei saa, aga töötame selle nimel,” lisas Vislapuu.

Lastevanematega tuleb tihedamat koostööd teha

Noortetööst rääkides rõhutab Vislapuu, et kõige tähtsam on pühenduda treeningutele täie tõsidusega. Lapsevanematele paneb ta südamele, et oma laste käekäigu kohta huvi tuntaks. „Neid on vahel vaja suunata ja toetada. Areng tuleb pideva ja mõtestatud protsessi käigus,” lausus klubi juht.

Tema sõnul on klubi juures plaanis moodustada lapsevanemate kogu, kus oleks esindaja igast grupist. „Just selle mõttega, et info liiguks klubi ja gruppide vahel kiiremini ning lapsevanemad saaksid lähemalt näha, millega klubis tegeldakse, et nad saaksid ka ise panustada, ise ideid välja käia ja klubi töös osaleda. Loodan, et selle vastu on huvi,” rääkis Vislapuu.

Mitmed lapsevanemad, peaasjalikult just emad, on öelnud, et oleks kihvt, kui oleks selline treeningrupp, kus nemadki saaksid kas või nädalas korra koos palli taga ajada. Vislapuu sõnul on selles suunas mõtteid mõlgutatud, aga praegu on kõige suurem probleem see, et pole kohta, kus treenida.

„Kesklinna kooli saal läheb ka veel peagi remonti ja meil tuleb grupid jaanuarist aprillini spordikeskusse kokku pigistada, kusjuures aegu jäi seal ka veel tänavu vähemaks,” ütles Vislapuu. „Edaspidi on see [lastevanemate grupp] plaanis ja võib olla teeme lastevanemate rahvaliiga võistkonna, kui leidub huvilisi, kes tahaks seal oma lõbuks mängida.”


Võru Heliose U15 vanuseklassi poisid võtsid tänavu skalbi mitmelt tugevalt vastaselt.

3. november 2017

Duubel täitis ülesande ja arendas noori

Esindusmeeskonna kõrval tegi tänavu head mängu ka klubi duubel – oma debüüthooajal tõusid Võru jalgpallurid neljandast liigast kolmandasse.

„Duubel tegi suurepärase hooaja. Eesmärk oli tõusta ja see täideti. Lõpp läks küll napilt üleminekumängude peale, aga neist viimase võit kodus oli väga veenev,” ütles klubi tegevjuht Jaanus Vislapuu.

Meeskonna treeneri Vjatšeslav Vassilenko sõnul olid mängijad kogu hooaja motiveeritud ja võtsid iga mängu tõsiselt. „Kahjuks ei olnud koguaeg optimaalset koosseisu, aga kui kõik vajalikud mehed kohal, näitasime ilusat mängu,” lausus ta. „Probleeme oli kaitses, kus kogu aeg oli keegi puudu ja auke pidid lappima need, kes kohal. Teised liinid olid päris hästi komplekteeritud.”

„Kindlasti aitas head tulemust saavutada seegi, et duubel sai kasutada mängijaid II liigast. „See, et hooaja keskel mõned mängijad ülevalt allapoole registreerisime oli tegelikult edu võti,” lisas Vislapuu.

Jutt käib Kert Joakitist ja Eduard Desjatskist, kellest esimene lõi meeskonna kasuks 12 ja teine kuus väravat. Üheksa väravat sai oma arvele suvel Navi Vutiseltsist üle tulnud Karl Martin Saar ning kuus ka duubli kogenuim mängija Andrei Kiš.

Kuna meeskonnas oli hulk noorteklassist tulnud mängijaid ja väljas saadi enne hooaja algust vähe harjutada, olid esimesed mängud krobelised, aga mai lõpus vajutati gaas põhja ja võideti kuni septembri lõpuni kümme mängu järjest. Koduväljakul ei kaotatud kogu hooaja jooksul ühtegi mängu.

„Noored ei olnud alguses kõrgema tempoga harjunud ja füüsiliselt tugevate meeste vastu oli neil raske, aga mida edasi, seda paremini hakkama saadi,” ütles Vassilenko.

Lõpuks saigi kõige rohkem mänge ja mänguminuteid duubli eest kirja meeskonna noorim mängija, 16aastane äärekaitsja Karl Jörgen Lööper, sama vana Hugo-Leon Leies tõusis hooaja teise poolega duubli esiväravavahiks ning neist aasta vanem Robin Sander oli kindel põhikoosseisu mees keskväljal.

„Oli näha, et noored arenesid. Mõned said tänavu ka II liiga lõhna nuusutada ning usun, et järgmine aasta nõudleb mitu noort mängijat kindlasti juba esindusmeeskonna kohta,” lausus Vislapuu.

III liigas meeskonda midagi kerget ei oota. „Eks aeg näitab, kuidas hakkama saame, aga arvan, et esimene aasta on väga raske. Kui aga sama koosseis alles jääb ja veel täiendusigi saame, siis miks mitte tabeli keskele jõuda. Üritame talvel füüsilisele ettevalmistusele rohkem rõhku panna ja kindlasti ka taktikale,” ütles Vassilenko.

Vislapuu sõnul on kõige tähtsam see, et noored saavad III liigas senisest kõrgema tempoga mänge. „Koht ei ole tähtis, tähtis on mänguaeg, praktika, mängijate areng. Järgmine aasta ootangi kõige rohkem, et noormängijad areneksid jõuliselt edasi ja astuksid sammu esindusmeeskonna poole,” lisas ta.

2. november 2017

Jaanus Vislapuu: klubil oli väga hea aasta

Klubi tegevjuht ja esindusmeeskonna treener Jaanus Vislapuu (pildil) võtab kokku meie tänavuse II liiga hooaja ja kiikab väheke juba ka tulevikku.


 

Kuidas Võru FC Heliose tänavuse aasta mõne lausega kokku võtaksid?

Klubile tervikuna oli väga hea aasta. Eesmärgid, mis aasta alguses seadsime, said täidetud. Läbisime litsentseerimise, sportliku poole pealt sai esindusmeeskonna programm täidetud – jõudsime II liiga põhja-idapiirkonnas esikolmikusse. Täitsime ka pealtvaatajatega seotud eesmärgi, mis oli 100+ inimest keskmiselt kodumängul – see tuli küll napilt täis, aga kõige tähtsam, et ta täis tuli. Lisaks sain UEFA A treenerilitsentsi ning meie kunstmuruväljaku ehitusel jõudsime läbirääkimistega sinnamaani, et meil on ehitaja olemas ning kevadel peaksid ehitustööd algama. Nii et kui vaadata suurt pilti ja suuremaid eesmärke, mis me seadsime, siis need said see aasta täidetud. Tõsi, kunstmuruväljakut veel pole, aga loodan, et kaua tehtud kaunikene ja järgmisel aastal see valmis saab, see on järgmise aasta eesmärk number üks.

Enne tänavuse hooaja algust ütlesid, et esikolmikukoht on võimalik ainult suure õnnestumise korral.

Kontrollmängude põhjal oli seis kohutav, samas need näitasid ka midagi, sain treenerina meeskonnast parema pildi. Ma polnud ju varem selle meeskonnaga tööd teinud ja mul ei olnud selget ettekujutust, mis mängijaid ja kus täpselt kasutada. Kontrollmängudes kasutasime hästi palju eri mängijaid, vahetasime positsioone, proovisime leida meeskonnas tasakaalu ja tundub, et läks hästi – kohe kui liigamängud algasid, said suuremad probleemid lahendatud.

Kui kontrollmängudes löödi meile kolme mänguga 10 väravat, siis hooaja peale 26 mänguga vaid 30, II liiga meie tsoonis kõige vähem. Järelikult saime need asjad pidama. Ise ei suutnud me väga palju väravaid lüüa, aga väravamomente tekitasime iga mäng piisavalt, vaid realiseerimine jäi mängijate kvaliteedi taha.

Lõpuks jõuti kõrgemale, kui ükski teine Võrumaa meeskond pärast Eesti taasiseseisvumist. Mis on edu taga?

Arvan, et kokkuvõttes tagas edu kindlasti süsteemsus, see, et igaks mänguks oli eraldi ettevalmistus. Kasutasime ka selliseid asju, mida Võrus pole varem kasutatud, näiteks nii palju kui võimalik videoanalüüsi. Väga oluline oli, et me ei pidanud kordagi mängima vähemuses või vahetusteta, minimaalselt kaks vahetust oli iga mäng olemas. Pink oli ka väheke pikem ja duublist palju kasu. Arvan, et kõik see kokku, lisaks meie toetajate panus.

Ka kodumängude atmosfäär oli ikkagi natuke teine, rohkem oli pealtvaatajaid. Mängijatel on nii kindlasti kodumängudel motivatsiooni rohkem. Jalgpall on pisiasjades kinni, sel hooajal saime kõik need kuidagi omavahel klappima.

Kas midagi jäi ka kripeldama?

See, et viimase kolme mänguga ei suutnud neid punkte ära võtta, mis olid vajalikud esiliiga üleminekumängudele pääsemiseks. Kindlasti oli oma osa sellel, et võistkonnas pole piisavalt sügavust, mingite mängijate puudumine annab tugevalt tunda. Aga lõpuks ikkagi kolmas koht, arvan, et see on praeguse seisuga väga hea.

Milline mäng eriti eredalt meelde jäi?

Kõigis mängudes oli tõuse ja mõõnu, ühtegi mängu pole võimalik 90 minutit täielikult domineerida või 90 minutit vastase surve all olla. Võib olla kõige rohkem avaldas muljet, kui võitsime siis liidriks olnud Jõgevat [SK Noorus-96] kodus 5:0. Taktikaliselt meeldis mulle ka teine mäng Jõgeva vastu võõrsil, mille võitsime 2:0, ja Merkuuri vastu kodus saadud 6:2 võit, kuigi seal mängus oli väike mõõn. Need mängud jäid võib-olla rohkem meelde ka sellepärast, et suutsime neis oma võimalused ära lüüa. Arvan, et oleksime võinud igas mängus 4–5 väravat lüüa, aga me lihtsalt ei saanud sellega hakkama.

Kahju oli kindlasti kaotatud kodumängust [Tallinna FC] Levadiaga [III-ga], just mõne mängija suhtumise poolest. Kohati jääb meil mingites mängudes tulemus natuke liiga palju kinni mängijate emotsiooni. Jalgpall on emotsionaalne mäng ja emotsiooni peab olema, aga ei tohi selle üle kontrolli kaotada. Negatiivsest küljest jäi meelde ka viimane kodumäng [Tallinna JK] Dünamoga, kus väravad löödi meile mõlema poolaja viimastel minutitel. Oleksime pidanud suutma neid poolaegade lõppe professionaalsemalt mängida, väga lihtsatest eksimustest tulid väravad.

Keda esindusmeeskonna mängijaist tasuks esile tuua?

Jalgpall on meeskonnamäng, aga ilma mingite mängijateta poleks see hooaeg selline olnud. Kindlasti oli tähtis Tommy Toomingu tulek väravasse. Ta mängis esimest aastat Võru võistkonna eest ja üldse sel tasemel, aga lõpuks jagas tsoonis nullimängude poolest esikohta. Kaitseliinis ei saa üle ega ümber Arsen Katšmazovist, tema oli üks lüli, mis paika loksus ja meie kaitsemängu kindlaks tegi. Siis veel Reijo Künnapuu, Raul Rebane oli poolkaitses kindlasti võtmemängija. Nemad on see selgroog, mille ümber kogu ülejäänud meeskonna mäng kujunes.

Ründeliinist on kedagi raske esile tuua, sest liiga esimesest seitsmest meeskonnast oleme ainsad, kel oma meest väravaküttide esikümnes pole (parimana jagas 12 väravat löönud kait Hinn 12.–14. kohta). See on ilmselt ka üks põhjuseid, miks meil lõpuks napilt puudu jäi, et kõrgemale jõuda.

Milliste eesmärkidega Võru FC Helios uut hooaega II liigas alustab?

Jalgpallis on palju näiteid, et üks aasta oled tipus ja järgmine juba täiesti põhjas, aga arvan, et kui jätkame enam-vähem sama koosseisuga ja pigem otsime mängijaid veel väljaspoolt juurdegi, siis mängime II liiga tipus ka järgmine aasta.

Seega on meeskonda oodata täiendusi?

Pikem pink on alati hea, kui igasse liini ühe kvaliteetse mängija juurde saaks, oleks super. Kõige rohkem loodan, et leiame korraliku tipuründaja.

Mida klubi korraldusliku poole pealt saab juurde panna?

Meil on küll väga head toetajad Borg Kinnisvara ja Nordmetallik, aga sportlikku taseme tõstmiseks oleks finantsilist tuge natuke rohkem vaja. Just selle eesmärgiga, et saaksime talvel rohkem täismõõtmetes väljakul mängida. Eelmisel aastal mängisime Tallinnas sisehallis kaks mängu ja Tartus väljas ühe, aga ideaalis näeksin enne hooaja algust ikkagi 5-6 kontrollkohtumist, eriti kui tuleb uusi mängijaid ja on vaja meeskonnamängu paika loksutada. Hea oleks korraldada ka mõni lühemat sorti laager, kus saaks meeskonnaga taktikalisi käike läbi käia.

Väga loodan ja tahan, et saaksime rohkem koos treenida, aga see on keeruline. Loodan väga, et need mängijad, kes Tallinnas, saavad käia EJLi ühistreeningutel ja siis meie saame oma Võru mängijatega siin koos korralikult trenni teha. Kui saame enne hooaja algust piisavalt kokkumängu harjutada, peaks tulema hea kompott.

Millal ettevalmistus uueks hooajaks algab?

Praegu on off-season, tõsisem ettevalmistus hakkab pihta uue aasta algusest.

Kodumängude keskmise publikuarvu poolest edestasid Heliost tänavu vaid meistriliiga tiimid, neli esiliiga meeskonda ja III liigas mänginud Põhja-Tallinna JK Volta. Kuidas Võrus veelgi rohkem publikut staadionile meelitada?

Mängude korraldamine läheb muidugi täishooga edasi ja võib-olla proovime uuel aastal ka mõnda uut nippi. Võrumaa spordisõbrad teavad juba hästi, kes me oleme ja mida teeme, nüüd oleks vaja ka spordist kaugemal olevate inimesteni jõuda.